Otsing Filmiarhiivist
 

tekstiotsing veebilehe sisust.
NB! Siit ei leia andmeid filmide ja fotode kohta
 In English


Kalmer Tennosaar "85"
23.11.1928-20.09.2004
Kalmer Tennosaar õppis kaks aastat Tartu Ülikoolis õigusteadust. 1957. aastal astus ta Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse, kus õppis kolm aastat. Stuudium jäi lõpetamata.
1955. aastal võitis Eesti Televisiooni diktorite konkursi.
1. jaanuarist 1956 alustas ta tööd ETV-s diktorina, hiljem jätkas muusikasaadete toimetajana.
Väga populaarne oli tema juhitud laste laulusaade "Entel-tentel", tänu millele oli tema üldtuntud hüüdnimeks "onu Kalmer".
1962–1968 keskendus Tennosaar oma lauljakarjäärile, teletöösse jäi sisse paus. Tema lauludest on tuntuim "Vana klaver" (Suusabaasis on tantsupidu).
1968. aastal saabus suur populaarsus saadetega "Entel-tentel" ja "Trika-trei" ETV ekraanil.
Näitleja Liina Tennosaar on tema tütar. Vaata lähemalt >>
Raimond Valgre "100"
07.10.1913-31.12.1949
Raimond Valgre (aastani 1937 Raimond Tiisel) oli eesti helilooja ja muusik. Ta oli üks tuntumaid eesti heliloojaid, kelle laulud on muutunud üldrahvalikeks lauludeks.

Juba lapseeas huvitus Raimond muusikast: mängis klaverit, akordionit, trumme ja kitarri.
Aastal 1931 lõpetas ta Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi ehitustehnikakursuse. Pärast kaitseväeteenistust Pioneerpataljonis algas tema kutselise muusiku tee mitmetes restoraniansamblites.
Teise maailmasõja ajal kuulus ta Eesti Laskurkorpusse. Valgre on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Raimond Valgrest on tehtud eluloofilm "Need vanad armastuskirjad", Juhan Saare dokumentaalnäidend "Valge tee kutse" (lavastatud Noorsooteatris 1985) ning lavastus "Autori surm" Tartu Uues Teatris (lavastaja Ivar Põllu, esietendus 6. märtsil 2013).
Aastal 1988 avati Raplas Valgre kodumajal mälestustahvel. 2003. aastal avati Pärnus Raimond Valgre mälestusmärk (skulptor Rait Pärg).

Esimese trükitud laulu avaldas Valgre 1933 G. Dieseli varjunime all väljaandes «Modern Lööklaulud». Lauluks oli "Blond Aleksandra".
Kokku on ta loonud ligi sada laulu. Suure osa oma loomingust kirjutas ta loodus-, tunnete- ja ühiskonnateemadel.
Valgre loometööd on kasutatud mitmete teiste eesti heliloojate töödes, samuti mitmetes eesti filmides.

Allikas: Vikipeedia Vaata lähemalt >>
Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev 50

Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev oli üliõpilaste ja keskeriõppeasutuste vabatahtlik töömalev, kus töötati suviti. Malev jagunes piirkondadeks ja piirkonnad omakorda rühmadeks. Rühma juhtis komandör ja kogu malevat juhtis omakorda ELKNÜ Keskkomitee juures olev EÜE Keskstaap.
EÜE-l oli oma lipp, vormirõivastus, liikmepilet, embleem ja rinnamärk.

EÜE oli eelkõige töö ja teenistus, kogemus tööga toimetulekul.
Eriliselt tähtis oli seltsielu: kohtuti teiste rühmadega, tehti sporti
ja taidlust.
EÜE oli ka elukool, kus sõlmiti kauakestvad sõprussidemed ja pandi alus
tulevastele peredele.

EÜE alustas tööd 1964. aastal Kasahstani uudismaadel. 1966. aastast töötati ENSV-s. 1967. aastast alates ilmus maleva häälekandja, ajaleht "Noorte Hääl Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas" (15-20 numbrit aastas). 1981. aastal oli EÜE-s umbes 2500 malevlast, tööd tehti 6.4 miljoni rubla eest.
EÜE viimane kokkutulek oli 1992. aastal. Koos kolhooside-sovhooside, MEKide ja KEKide lagunemisega kadus vajadus EÜE järele.

Vaadake ka ETV-s saadet EÜE segu ja külastage Riigarhiivi näitust EÜE 50 Maneeži 2 Galeriis.

Allikas: Vikipeedia, www.estonica.org


Vaata lähemalt >>
Kalju Suure fotod Filmiarhiivis
Fotokunstnik, ajakirjanik ja kirjastaja Kalju-Hillar Suur sündis 18.02.1928 Tallinnas.
Aastatel 1954-1981 töötas trikotaaživabrikus "Marat", aastast 1978 vabakutselise fotograafina, aastatel 1981-1994 ajalehe "Sirp ja Vasar" fotograafina.

Suur on Tallinna Fotoklubi liige ja fotogrupi Stodom asutajaliige (1964).
Kalju Suur on osalenud üle 150 rahvusvahelisel näitusel. Aastast 1964 on ta korraldanud 104 personaalnäitust 15 riigis.

1988-1991 oli Kalju Suur laulva revolutsiooni vabatahtlik reporter. Nendest fotodest kokkupandud näitusi on eksponeeritud kuues riigis. Fotod on ilmunud välisajakirjanduses ja raamatutes.
Kalju Suur on on oma tegevuse eest pävinud mitmeid auhindu ja preemiaid. 2001. aastal autasustas president Suurt IV klassi Valgetähe ordeniga.

1995. aastal asutatud kirjastuses "Suurkalju" on fotomees avaldanud arvukalt fotoalbumeid ja -raamatuid.
Tänavu tähistas Kalju – Hillar Suur oma 85. sünnipäeva järjekordse fotoalbumi üllitamisega - Ülesvõtteid laulu- ja tantsupeo päevilt 1963-2009.

Filmiarhiivis on arvel l952 Kalju Suure fotot. Fotomehe terava silma ja huumorimeelega jäädvustatud ajahetked on väike valik eelmisel aastal arvele võetud 1000 foto hulgast. Vaata lähemalt >>
Tarmo Meristu 100
Kinomehe ja vabadusvõitleja Tarmo Meristu sünnist möödus 17. aprillil 100 aastat. Sel puhul pakume lugeda Tiit Noormetsa sulest pärinevat teksti Meristu elust ja tööst.

Lisatud ka mõned fotod, mis on kaadrid dokumentaalfilmist Vaateid Osmussaarelt (Eesti Kultuurfilm 1937, EFA nr 179), mille üheks
operaatoriks oli Meristu.


Kinomees ja vabadusvõitleja Tarmo Meristu
1913-1945
Tarmo Meristu sündis 17. aprillil 1913 Tallinnas Fiskarite peres (Meristu on 1930. aastatel eestistatud nimi). 1917 kolis perekond maale, kus vanemad hakkasid Harjumaal talu pidama. Tarmo läks pärast alghariduse saamist edasi õppima Tallinna Tehnikumi masinaehituse teaduskonda, kuid kooli lõpetamise asemel pidi tööle asuma. 1932 – 1934 töötas ta Ilmarise tehases elektrikeevitaja abina. Siis järgnes ajateenistus Eesti sõjaväes, kus ta pärast noore väljaõpet teenis mereväe sideväelase - madrusena Osmussaare majaka meresidepunktis. Pärast sõjaväeteenistust tuli taas leiba teenima asuda, kõigepealt tee-remonditööliste brigadiri ja 1936. aastast kaubalaeva „Olev” katlakütja abina. Jaanuaris 1938 astus ta sisse kinostuudio „Eesti Kultuurfilm” uksest, õppis töö käigus filmioperaatoriks ja jäädvustas Eesti elu ligi viis aastat.
Filmiarhiivis on 19 Tarmo Meristu ringvaatepala ja dokumentaalfilmi Eesti Vabariigi ajast. Ta filmis näiteks palad „Tule hävitustöö Petseris” (1939) Petseri suurtulekahjust 24. mail 1939 ja „Töid Murru marmorikaevanduses” (1939) vangide tööst paekiviga, mille nimeks oli rahvakeeli Vasalemma marmor. Ta oli tegev operaator Noel Envaldi filmi „Vaateid Osmussaarelt” valmimisel ja filmis ise meie filmidokumentalistika kullasalve kuuluva filmi „Hülgepüük” (1938). Ka järgnevates ajalootormides jäi Tarmo Meristu esialgu nende jäädvustajaks, töötades ikka kinooperaatorina – esimesel nõukogude aastal Tallinna Kinostuudios ja järgnenud saksa okupatsiooni ajal Saksa kinokroonika „Ostland Woche” jaoks.
Augustis 1942 lahkus ta kinotöölt, sest tema sõnul „kinokroonikas töötasid sakslased ja minul tuli töötada sakslaste alluvuses, keda ma vihkan”. Andeka iseõppija tee viis hoopis teise eluvaldkonda. Tarmo Meristust sai „Estonia” teatris lavastaja abi. Lisaks sellele astus ta ka ise üles lavalaudadel, mängides näiteks Käämeri osa Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil” lavastuses (seda küll näitleja Harri Kaasiku dublandina), mis esietendus 18. detsembril 1942. Aprillis 1943 soovisid okupatsioonivõimud pikaaegse töökogemusega kinomeest panna tööle rindeoperaatoriks. Selle asemel pages ta tuhandete eesti meeste kombel Soome. Juba enne seda oli ta ise aidanud taolisi pagemisi korraldada. Ja taas, tuhandete eesti meeste kombel, astus ta 25. aprillil 1943 Soome sõjaväkke. Vaevalt neli kuud jõudis ta kapralina ja nooremseersandina eestlaste üksuses - 47. jalaväerügemendi III pataljonis teenida, kui Harald Vellner värbas ta oktoobris 1943 sõjaväeluuresse. Soome Peastaabi luureosakond valis tuhandetest eesti vabatahtlikest paarkümmend meest tegevuseks Eestis. Tarmo Meristu sai soomlaste ja eestlaste ühistegevuses loodud „Haukka” luuregrupi liikmeks.
Enne seda tuli küll alles luurajaks õppida, kuid juba enne seda saadeti ta novembris 1943 Eestisse tulevaseks tegevuseks eeltöid tegema. Siin otsis ja leidis ta konspiratiivkortereid, värvates kolm inimest neid pidama. Seejärel Soome naasnud, õppis Tarmo Meristu kuni suveni 1944 luurekursustel ja oli ka väljaõppel Suomussalme kaugluurepunktis. Juulis saadeti ta taas Eestisse, nüüd juba luurama sakslaste järele soomlaste jaoks. Tarmo Meristu ja teised „Haukka” grupi mehed sellega aga ei piirdunud.
Juba eelmisel aastal Eestis salakorterite pidajaid värvates rääkis Tarmo Meristu Helmut Pedanikule: „varsti saadetakse Soome sõjaväest eestlasi salaja Eestisse, et takistada taganevate Saksa vägede poolt Eesti Vabariigi kodanike röövimist ja seejärel alustada relvavõitlust pealetungiva Punaarmee vastu, et taastada Eesti iseseisvus”. Ajalootormid olid tollal siiski tugevamad kui eesti meeste soovid ja tahe. Algul elas Tarmo Meristu valedokumentidega legaalselt Viljandis. Kas ja kuipalju ta luureandmeid kogus ning neid Soome edastas, selle kohta täpsem info puudub. Küll aga võttis ta ühendust nii Eesti Omakaitse ülema kolonelleitnant Arnold Sinkaga kui Eesti Vabariigi Rahvuskomitee inimestega, kellega arutati vastupanu võimalusi. Nõukogude võimu süüdistus selle kohta oli hiljem – jäi Nõukogude tagalasse ja valmistas ette ülestõusu Nõukogude võimu vastu.
Tegelikult lõppes sügisel 1944 kõik – nii sõjaline vastupanu Punaarmeele kui ka side sõjast väljunud Soome luurega. Edasi tuli lihtsalt ellu jääda. Tarmo Meristu hakkas end varjama ühes Viljandimaa talus koos kahe samuti endise Soome luuraja Ilmar-Erik Jonase ja Helmut Pedanikuga.
Samal ajal tabas Nõukogude vastuluure „Smerš” Eestisse saadetud Saksa luure agendi Benita Arro, kelle üheks kontaktiks oli Helmut Pedaniku vennanaine. Sealt alustades jõuti samm-sammult „Haukka” meesteni. 6. novembril 1944 astus nende varjumispaika Saksa luurajana esinenud tšekist, kes pettis ka majarahva ära. Luurajaid mitte, kuid oli juba hilja. Ilmar-Erik Jonas langes võitluses, Helmut Pedanik ja Tarmo Meristu võeti vangi.
8. veebruaril 1945 mõistis Leningradi rinde sõjatribunal Tarmo Meristu ja Helmut Pedaniku „kodumaa reetmise” eest surma. 11. mail 1945 viidi otsus täide. 47 aastat pärast vangilangemist, 6. novembril 1991 rehabiliteeris nad Eesti Vabariigi Ülemkohus.

Tiit Noormets
Riigiarhiiv

Allikad:
ERA 1.3.2794 (Tarmo Meristu välispassi toimik)
ERAF 130.1.15260 (Tarmo Meristu jt. juurdlustoimik)
Mai Krikk, Voldemar Särak ja luuregrupp „Haukka”, Tallinn 2011.
Mart Laar jt., Soomepoisid – võitlus jätkub. II maailmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939 – 2010, Tallinn 2010.
Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood, Tallinn 1997.
Põgenemine kodumaalt 1943 – 1944, Keila 2005.
Eesti Kultuurfilmi kataloog 1933 – 1940 [i.k., i.a.]
Vaata lähemalt >>
Eesti Vabariik 95
Eesti Vabariigi 95. juubeli tähistamiseks toome teieni fotonäituse "Elupilte Eesti Vabariigist" 1918-1940.

Elagu Eesti! Vaata lähemalt >>
EFG 1914
European Film Gateway 1914

Septembris tutvustasime uudiste rubriigis portaali EFG 1914 projekti, millest ka Filmiarhiiv osa võtab. Uudist loe siit.

Filmiarhiiv on projektis esindatud 6 filmi ja u 2500 fotoga.
Kaks neist filmidest – Tartu linn ja ümbrus ja Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. aastapäeva pidustused
– kujutavad sõja-aegset elu provintsilinnas.
Sõjategevust ennast kujutavad 3 filmi: Pathé ringvaade nr 17, 1917; Ameerika Ühendriigid I maailmasõjas, mis on veel digiteerimata ja Kroonika: Venemaa 1917, Brest-Litovsk 1918.

Kuna I maailmsõja sündmused tegid võimalikuks Eesti Vabariigi väljakuulutamise, otsustasime protaali lisada ka mängufilmi Noored Kotkad.

Portaali liidetakse peale filmide ka fotod. Oma kogudest valisime välja 2500 fotot, sõjategevusest, lahingutest, sõduritest, ohvitseridest, sõjavarustusest jne kui ka sõja-aegsest elu-olust Eestis ja Eesti Vabadussõjast.

Allpool saate tutvuda mõningate näidetega. Vaata lähemalt >>
Hardi Volmer 55
Hardi Volmer 55

8. novembril 1957. aastal sündinud Hardi Volmer on mees nagu orkester: multiplikaator, filmirežissöör, lavastaja, teatrikunstnik, kujundaja, dotsent ja muusik!

Animafilmid
“Imeline nääriöö” 1984, “Nõiutud saar” 1985, “Kevadine kärbes” 1986, “Sõda” 1987, “Tööd ja tegemised” 1988, “Animeeritud portreed” 1989, “Jackpot” 1990, “Incipit vita nova” 1992, “Hilinenud romanss” 1994, “Keegi veel” 1998, “Primavera” 1999, “Barbarid” 2003

Mängufilmid
“Igaühele oma” 1992 (lühimängufilm), “Tulivesi” 1994, “Minu Leninid” 1997, “Kogu raha eest” 1999 (vale-dok)

Sarjad
“Armastuse kahur” 1998, “Paralüüs” 2000,
“Pehmed ja karvased” 2003-

Bändid
Pära-Trust, Turist, Manana Estios Primi-Futu Bänd
Singer Vinger

Eesti Filmiarhiiv õnnitleb!

Allikas: Eesti Lavastuskunstnike Liidu veebilehekülg –
http://lavastuskunst.ee/wp/ , Vikipeedia

Vaata lähemalt >>
Aarne Üksküla 75
Üksküla on sündinud 21. septembril 1937. aastal.

Aastatel 1956–1957 õppis Üksküla Tallinna Pedagoogilises lnstituudis. 1961. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitleja erialal.

Aastatel 1961–1968 töötas ta Rakvere Teatris, 1968–1978 Lydia Koidula nimeline Pärnu Draamateatris, 1985–1988 Eesti Draamateatris, 1988–1993 Vanalinnastuudios ja 1993–2002 Eesti Draamateatris. Üksküla on mänginud ka stuudioteatris "Theatrum".

Vaheaegadega on Üksküla töötanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis, kus ta oli aastatel 1978–1982 kateedri juhataja ja on 1998. aastast professor. Lisaks oli ta 1997. aastast Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppejõud.

2009. aastal riigi kultuuripreemia saades oli Üksküla mänginud enam kui 130 teatri- ja ekraanirollis.

Üksküla on mänginud järgmistes mängufilmides:
“Vihmas ja päikeses” (1960), “Kirjad Sõgedate külast” (1966), “Minu naine sai vanaemaks” (1976), “Indrek” (1976), “Aeg elada, aeg armastada” (1977), “Naine kütab sauna” (1979), “Mõrv 31. korrusel” (1980), “Metskannikesed” (1980), “Pisuhänd” (1981), “Ideaalmaastik” (1981), “Karge meri” (1982), “Püha Susanna ehk meistrite kool” (1983), “Arabella, mereröövli tütar” (1983), “Karoliine hõbelõng” (1984), “Reekviem” (1984), “Saja aasta pärast mais” (1986), “Bande” (1986), “Savoy Ball” (1986), “Vigased pruudid”(1989), “Doktor Stockmann” (1989), “Sügis” (1991), “Surmatants” (1991), “Lammas all paremas nurgas” (1992), “Saatana pisar” (1993), “Minu Leninid” (1997), “Kinnunen” (2007), “Üks mu sõber” (2011)

Allikas: Vikipeedia
Vaata lähemalt >>
Naiskodukaitse "85"
Naiskodukaitse “85”

Naiskodukaitse on 2. septembril 1927 Kaitseliidu ülema käskkirjaga asutatud Kaitseliidu naisorganisatsiooni õigusjärglane. Põhikirja kohaselt on Naiskodukaitse üheks põhiülesandeks toetada Kaitseliitu ja sellest lähtub ka suur osa organisatsiooni tegevusest. Naiskodukaitsjate juhtlause on ajalooliselt olnud "Minu kohus!"
1920. aastal loodi Soome naisorganisatsioon Lotta Svärd, mille eeskujul algatasid eestlannad Naiskodukaitse loomist.

Naiskodukaitse taasasutati 20. septembril 1991, esinaiseks sai Dagmar Mattiisen.

Naiskodukaitset juhib koos Naiskodukaitse esinaisega kuueliikmeline keskjuhatus.
Naiskodukaitse esinaised läbi aegade: 1927–1936 Mari Raamot; 1937–1940 Erika Oskar-Männik; 1992–2005 Dagmar Mattiisen;
2006- Airi Neve.

Naiskodukaitse ülesanded:
- Osaleda koostöös Kaitseliiduga Eesti iseseisvuse ja põhiseadusliku korra kaitsel ning kodanike julgeoleku kindlustamisel.
- Levitada isamaalisi aateid ja süvendada rahvuslikke tundeid Eesti rahvas.
- Aidata kaasa rahva kaitsetahte kasvatamisele.
- Koolitada oma liikmeid, õpetades neid välja vajalike erialaliste tegevuste jaoks ja suurendades nende toimetulekuvõimet hädaolukordades.
- Suurendada kodanikualgatusliku tegevuse kaudu naiste ühiskondlikku aktiivsust.
- Pakkuda liikmetele ja teistele isikutele võimalusi ning väljaõpet rahva igapäevaturvalisuse suurendamiseks ja keskkonnasäästliku eluviisi väärtustamiseks.
- Väärtustada pere ja naise rolli ühiskonnas.

Naiskodukaitse teeb peale Kaitseliidu koostööd ka teiste militaarstruktuuridega, Päästeameti, Politsei, "Erna" seltsi, Kodanikukaitse seltsi, kohalike omavalitsuste ning muude organisatsioonide ning ühendustega.

Lisaks tõsistele ja vajalikele väljaõppeüritustele on Naiskodukaitses ka muid üritusi, kus saab oma võimeid proovile panna või siis end koos aatekaaslastega lihtsalt hästi tunda. Üle aasta toimub üleriigiline NKK spordilaager, lisaks korraldatakse väiksemaid kohapealseid laagreid. Osaletakse KL suvepäevadel, Võidupüha paraadil, laske- ja muudel spordivõistlustel. Populaarseks on kujunenud üsnagi raske ja eneseületamist nõudev võistlus Naiskodukaitse Koormusmatk. Meestega võrdselt on NKK võistkonnad rassinud ka Eel-Ernal, Erna retkel, Põrgupõhja retkel, Sookollil ja lugematul arvul muudelgi võistlustel.

Naiskodukaitsjal on kohustus läbida baasväljaõpe (BVÕ) 2 aasta jooksul ja maksta Kaitseliidu liikmemaksu 12 eurot aastas.

NKK liikmed jagunevad tegev-, noor-, au- ja toetajaliikmeteks.

1. Tegevliige on vähemalt 18-aastane naissoost Eesti kodanik, kes tunnistab Naiskodukaitse eesmärke ning osaleb Naiskodukaitse tegevuses ja väljaõppes.

2. Noorliige on naissoost 15- kuni 18-aastane Eesti kodanik, kes tunnistab Naiskodukaitse eesmärke ning osaleb Naiskodukaitse tegevuses ja väljaõppes.

3. Toetajaliige on Eesti või välisriigi kodanik, kes tunnistab Naiskodukaitse eesmärke ja aitab oma tegevusega kaasa nende saavutamisele.

4. Auliige on Naiskodukaitse ees silmapaistvate teenete omamise eest Naiskodukaitse auliikmeks valitud Eesti või välisriigi kodanik.

1. juuli 2011 seisuga on Naiskodukaitses üle Eesti 1650 liiget.

Naiskodukaitse jaguneb 15 ringkonnaks:
Alutaguse, Jõgeva, Harju, Lääne, Järva, Põlva, Rapla, Pärnumaa,
Saaremaa ringkond, Sakala, Tallinna ringkond, Tartu, Valga, Viru ringkond, Võru ringkond. Ringkonnad jagunevad omakorda jaoskondadeks.

Et endale pandud ülesandeid võimalikult hästi täita, on NKK liikmed jagunenud kitsama spetsialiseerumisega erialagruppidesse, millele vastavalt saadakse ka erialast väljaõpet.

Naiskodukaitses on kokku 8 erialagruppi:
1. meditsiinigrupp, 2. toitlustusgrupp, 3. side- ja staabigrupp,
4. avalike suhete grupp, 5. spordigrupp, 6. kultuurigrupp,
7. formeerimisgrupp, 8. noortejuhtide grupp.
Eri ringkondades võivad olla esindatud erinevad erialagrupid.

Allikas: Vikipeedia

Vaata lähemalt >>
Mikk Mikiver
04.09. 1937 – 09.01. 2006
4. septembril 1937. sündinud Mikk Mikiver lõpetas 1961. aastal Lavakunstikooli 1. lennu Voldemar Panso õpilasena, lavastas ja mängis sadu rolle mitmes Eesti teatris, juhtis peanäitejuhina Eesti Draamateatrit ja Noorsooteatrit. Mikiveri haruldast sarmikat näitlejaisiksust on imetlenud mitu põlvkonda teatripublikut. Tema kodanikuväärikus ja selge eetiline hoiak sümboliseerib Eesti taasiseseisvumispüüdlusi. Lavastaja Mikiveri elutöö on Eesti dramaturgia lavastused – «Libahunt», «Tuulte pöörises», «Pöödrtoolitund», «Pilvede värvid», «Hullumeelne professor», Tammsaare tõlgendused. Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver vapustava selgusega üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus.

1961–1965 töötas ta Draamateatris, 1965–1974 Noorsooteatris, 1974–1988 ja aastast 1992 taas Draamateatris.

Pikka aega töötas ta lavakunstikateedri õppejõuna.

1989–1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 1990–1992 Eesti Kongressi liige, 1989–2006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige.

Mikiver lavastas kaks mängufilmi: "Indrek" (1975), "Doktor Stockmann" (1989).
Näitlejana on ta üles astunud nii kodumaistes kui välismaistes filmides. Eestis:
): "Vihmas ja päikeses" (1960), "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964), "Kolme katku vahel" (1970), "Valge laev" (1970), "Tuuline rand" (1971), "Lindpriid" (1971, esilinastus 1989), "Verekivi" (1972), "Rasked aastad" (1973, filmi "Lindpriid" venekeelne, lühendatud variant), "Punane viiul" (1974), "Löö vastu" (1975), "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975), "Karikakramäng": "Salakütid" (triloogia 2. osa, 1977), "Antennid jääs" (joonisfilm, 1977), "Reigi õpetaja" (1978), "Surma hinda küsi surnutelt" (1978), "Soolo" (1979), ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979), "Karge meri" (1981), "Õnnelind flamingo" (1986), "Madude oru needus" (1987), "Näkimadalad" (4 seeriat, 1988), "Rahu tänav" (1991), "Surmatants" (1991),
"Linnapea ehk Hirmu põhivormid" (ETV Teleteater, 1997), "Kirjad idast" ("Letters from the East", 1995, Suurbritannia–Saksamaa–Rootsi–Soome), “Põletav armastus" ("Palava rakkaus", 1997, Soome–Eesti)
Teleseriaalid: "Wikmani poisid" (1995, 12 osa), "Cecile on surnud" (1995, 6 osa),
"Armastuse kahur" (1998, 8 osa)




Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik. Mikiveri on autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ja ta on pälvinud riigi elutööpreemia.

Allikas: Vikipeedia, Eesti Teatriliidu järelhüüe
Vaata lähemalt >>
Lembit Ulfsak 65
Sündinud
4. juulil 1947 Koerus

Õppinud
Lõpetas TRK Lavakunstikateedri 1970 (IV lend)

Töötanud
1969–1978 Noorsooteatris; 1985–1994 näitleja ja lavastaja Tallinnfilmis; 1978–1985 ja alates 1994. aastast Eesti Draamateatri näitleja.

Rollid Eesti Draamateatris
1977 Mihhail Jarovoi – K. Trenjov Ljubov Jarovaja
1978 Bergriffenfeldt, Kõhn isik – H. Ibsen Peer Gynt
1978 Sakulin – A. Gelman Tagasiside
1979 Kaarel – A. Kitzberg Tuulte pöörises
1982 Callimaco Gaudagni – N. Machiavelli Mandragora
1983 Arst – S. Lenz Süüdlaste aeg. Süütute aeg
1983 Indrek – J. Kruusvall Pilvede värvid
1992 Brykin (külalisena) – A. Kallas Bernhard Riives
1993 lavastaja – D. Churchill Meister
1993 Eilert Lyvborg – H. Ibsen Hedda Gabler
1994 Sounders – K. Ludwig Laenake tenorit
1994 Punttila – B. Brecht Härra Punttila ja tema sulane Matti
1994 Nikolai I – J. Kross Doktor Karelli raske öö
1995 lavastaja – J.-J. Bricaire Tulumaks
1995 Kazarin, Afanassi Pavlovitš – M. Lermontov Maskeraad
1995 Voitinski – Tammsaare-Pedajas Mauruse kool
1996 Belski – Luts-Kall Tagahoovis
1996 Voinitski – A. Tšehhov Onu Vanja
1996 Pasknäär – D. Wood Kiigepuu
1997 episood – I. Menchell Kalmistuklubi
1997 hr.Bonney, hr.Lenville Williams, hr.Adams, hr.Charles – C. Dickens Nicholas Nickleby
1998 Yvan – Y. Reza Kunst
1998 Hubert Bonney – R. Cooney Pereringmäng
1999 Dodo Deer – U. Widmer Top Dogs
1999 Doktor-psühhiaater – E. Vetemaa Laevakell
1999 Aslaksen – H. Ibsen Rahva vaenlane
1999 Speer – Ö.von Horvath Kasimir ja Karoline
2000 Sinirumm – J. Kross Vend Enrico ja tema piiskop
2000 Admiral; Manolakas – J. Stein Zorbas
2000 Mušnik – H. Ashman Väike õuduste pood
2000 advokaat Fleur – F. Sagan Valentine'i sirelililla kleit
2001 Reginalt (Reggie) Paget – R. Harwood Kvartett
2001 Surm – T. Pratchett Mort. Surma õpipoiss
2001 Simon – T. Stoppard Tõeline inspektor Koer
2001 Harris – T. Stoppard Pärast Magritte'i
2002 Kontpea – M. Ulman Kohkumatud lapsehoidjad
2002 Tiit – Andrus Kivirähk Eesti matus
2003 Koerapüüdja – Urmas Lennuk Taksitrallitajad
2004 Uudo – Madis Kõiv Finis nihili
2004 Ross – Edward Albee Kits
2005 Bradford – John Patrick Kõik armastavad...
2005 Kristian Lible – Oskar Luts/Priit Pedajas Kevade
2005 President – William Shakespeare Othello
2005 härra Seebalt – Andrus Kivirähk Adolf Rühka lühikene elu
2006 Willy Loman – Arthur Miller Müügimehe surm
2006 Al Lewis – Neil Simon Päikesepoisid
2007 Saarinen – Antti Tuuri Jõgi voolab läbi linna
2008 Stammgast – Madis Kõiv Lõputu kohvijoomine
2009 Fulgor Sedano – Juan Rulfo Pedro Páramo
2010 Firss – Anton Tšehhov Kirsiaed
2010 Beverly Weston – Tracy Letts Augustikuu
2011 Oskar Mõtus – Vaino Vahing Pulmad
2012 isa Sergei Bojovic – David Edgar Nelipühad

Praegu mängukavas
isa Sergei Bojovic – David Edgar Nelipühad
Oskar Mõtus – Vaino Vahing Pulmad
Beverly Weston – Tracy Letts Augustikuu
Tiit – Andrus Kivirähk Eesti matus
Lavastused Eesti Draamateatris
1990 Jean Jacques Bricaire, Maurice Lasaygues Silme eest läheb mustaks
1993 Churchill Meister
1995 Jean Jacques Bricaire Tulumaks

Lavastused mujal
1996 Shaffer Kolm "O" Vene Draamateater

Rollid mujal
1969 osaline – Suitsu-õhtu Ühte laulu tahaks laulda
1969 Kiir – Luts, Panso, Küla Kevade Noorsooteater
1969 Don Quijote – Bulgakov Don Quijote (TRK lavakunstikateedri diplomilavastus) Noorsooteater
1970 Indrek – Tammsaare Panso, Küla Inimene ja revolutsioon Noorsooteater
1972 Kuningas – Anouilh Becket ehk jumala au Noorsooteater
1972 Oliver – Ehala, Segal, Rummo Oliver ja Jennifer Noorsooteater
1973 Retyk – Broszkiewicz Kuuenda raamatu lõpp Noorsooteater
1974 Indiaani Joe – Oit, Saar, Allabert Tom Sawyeri seiklused Noorsooteater
1976 Philip Lombard – Christie Kümme neegrit Noorsooteater
1977 Higgins – Shaw Pygmalion Noorsooteater
2008 Arkadina – Tšehhov/Smeds Kajakas Von Krahli Teater

Mänginud filmides
Jutustus tshekistist 1969
Tuuline rand 1971
Tuulevaikus 1971
Don Juan Tallinnas 1971
Väike reekviem suupillile 1972
Ukuaru 1974
Legend Ulenspiegelist 1976
Minu naine sai vanaemaks 1976
Karikakramäng 1977
Karge meri 1981
Arabella, mereröövli tütar 1982
Teisikud 1982
Doktor Stockmann 1988
31. osakonna hukk 1979
Vigased pruudid 1989
Ainult hulludele ehk halastajaõde 1990
Regina 1990
Ma pole turist, ma elan siin 1991
Armastus on tappev mäng 1991
See kadunud tee 1991
Lammas all paremas nurgas 1992
Tule tagasi, Lumumba 1992
Saatana pisar 1993
Tulivesi 1994
Armuke 1999
Head käed 2001
Karu süda 2001
Kohtumine tundmatuga 2005
Röövlirahnu Martin 2005
Daleko ot Sanset Bulevara 2006
Jan Uuspõld läheb Tartusse
Mina olin siin 2008
Punane elavhõbe 2010
Rotilõks 2011
Üksik saar 2012

Ja väga paljudes nõukogude ja vene filmides ning mitmes soome filmis

Lavastanud filmid
Keskea rõõmud 1986
Lammas all paremas nurgas 1992

Mänginud telelavastustes
Mõmmi ja aabits
Tema majesteet Komödiant

Seriaalides
Salmonid
V.E.R.I.
“Õnne 13”

Kuuldemängudes
Härra Biedermann ja tulesüütajad

Laulnud ansamblis Amor trio.

Tunnustus
1973 hooaja näitlejapreemia (Oliver ja Jennifer, Becket ehk jumala au Noorsooteatris)
1978 aasta II järgu näitlejapreemia (Ljubov Jarovaja)
1989 ENSV teeneline kunstnik
2006 Valgetähe IV klassi teenetemärk
2006 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia meespeaosatäitjale (Willy Loman Müügimehe surm)
2007 Eesti teatri aastaauhid meespeaosatäitjale (Willy Loman Müügimehe surm)
Vaata lähemalt >>
Ülle Kaljuste 55
Sündinud
10. aprillil 1957 Tallinnas

Õppinud
Lõpetas TRK lavakunstikateedri 1980 (IX lend)

Töötanud
1980–89 Vanalinnastuudios
Alates 1998 Eesti Draamateatri näitleja

Praegu mängukavas:
Laura – Jordi Galceran Cancún
teine peretütar – Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng
Barbara Fordham – Tracy Letts Augustikuu
Dorothy – Peter Quilter Hiilgav!

Rollid Eesti Draamateatris
1993 Hedda Gabler – Henrik Ibsen Hedda Gabler
1994 Puskari-Emma, toatüdruk Fina – Bertolt Brecht Härra Punttila ja tema sulane Matti
1995 Barbara – Jean-Jaques Bricaire Tulumaks
1995 Gratia – Wolfgang Maria Bauer Ühe võõra silmades
1996 Jelena Andrejevna – Anton Tðehhov Onu Vanja
1996 Clara Schumann – Sven Holm Schumanni öö
1998 Jane Tate – Ray Cooney Pereringmäng
1998 Tea – Torgny Lindgren Mao tee kalju peal
1999 Katrine Stockmann – Henrik Ibsen Rahva vaenlane
1999 Maria – Ödön von Horvath Kasimir ja Karoline
2000 massistseenid – Joseph Stein Zorbas
2000 Judith – Brian Friel Aristokraadid
2000 Valentine – Françoise Sagan Valentine'i sirelililla kleit 2001 Goneril – Willima Shakespeare Kuningas Lear
2001 Cynthia – Tom Stoppard Tõeline inspektor Koer
2001 Thelma – Tom Stoppard Pärast Magritte'i
2002 pr. Robinson – Terry Johnson Elluastuja
2003 Olive Madison – Neil Simon Suured tüdrukud ei nuta
2003 Kaisa – Mihkel Ulman Kajakamägi
2004 Asta – Madis Kõiv Finis nihili
2004 Sotsiaaltöötaja – Alan Bennett Õuedaam
2004 Stevie – Edward Albee Kits
2005 Angela – Geraldine Aron Minu oivaline lahutus
2005 proua Savi – Andrus Kivirähk Adolf Rühka lühikene elu
2006 Miss O´Neill – Neil Simon Päikesepoisid
2007 Naine – Marina Carr Naine ja hirmutis
2007 Johanna – Lars Norén Vaikne muusika
2008 Charlotte – Ingmar Bergman Sügissonaat
2008 Mary Cavan Tyrone – Eugene O'Neill Pikk päevatee kaob öösse
2009 Dorothy – Peter Quilter Hiilgav!
2010 Barbara Fordham – Tracy Letts Augustikuu
2011 Madle, Jaan Umbi ema – Villem Tuun Jaan Umbi lugu
2011 teine peretütar – Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng
2011 Laura – Jordi Galceran Cancún

Rollid mujal
1980 donja Elvira – Moliére Don Juan (TRK lavakunstikateedri diplomilavastus)
1980 episoodid – Ei mingit kahtlust Vanalinnastuudio
1981 Viviane – Chenot Kes aevastas? Vanalinnastuudio
1981 Monika Stettler – Dürrenmatt Füüsikud Vanalinnastuudio
1982 Maria – Zlotnikov Naiskond Vanalinnastuudio
1983 Tütar – Merezhko Anekdoot Vanalinnastuudio
1984 Tütarlaps – Kall Lõunavaheaeg Vanalinnastuudio
1984 Krahvinna – Anouilh Tuuleiil Vanalinnastuudio
1985 Rita – De Filippo Silinder Vanalinnastuudio
1985 Jaqueline Giraux – Magnier Unerohi Vanalinnastuudio
1985 Rita; naine – Läbi häda (Silinder; Vilets korter) Vanalinnastuudio
1986 Roxane – Rostande Cyrano de Bergerac Vanalinnastuudio
1987 Linnapealiku naine – Gogol Revident Vanalinnastuudio
1989 Arst – Merezhko Naistelaud jahisaalis Vanalinnastuudio
1990 Margaret Williams – Kass tulisel plekk-katusel Ugala
1991 Ida – Raid, Capote Rohukannel Ugala
1992 Marie Curie – Fenwick Härra Schützi aumärgid Vanalinnastuudio
1997 Marta – Vladimir Nabokov Kuningas, emand, soldat Rakvere Teater
2004 Mamma – Jaan Tätte Latern Nargen Opera
2005 Elinor Jones Väljaspool hooaega Vana Baskini Teater
2006 Pr Knecht – Jaan Kross Vastutuulelaev Nargen Opera

Muu
Mänginud telelavastustes (Golemanov 1981, Mona-Lisa 1983, Lumekuninganna 1986, Viimane suvi 1987, Sa oled koor minu kohvis 1999, Stella Stellaris 2000), seriaalides (Salmonid 1993–95, V.E.R. I. 1995–97, Me saame hakkama 2001)

Mänginud filmides (Savoy ball 1985, Keskea rõõmud 1986, Nõid 1988, Regina 1989, Äratus 1989, Noorelt õpitud 1991, Need vanad armastuskirjad 1992, Lammas all paremas nurgas 1992, Koera surm 1998, Kohtumine tundmatuga (roll: tädi Rutt; ETV 2005), Ruudi (roll: Liivi; Allfilm/MRP/Schmidtz Katze Filmkollektiv 2006); Vana daami külaskäik (roll: linnaelanik; ETV 2006), Georg 2007). Kuuldemängus Maailma parim küla 2009.

Tunnustus
1986 teatriühingu aastapreemia (Unerohi, Silinder, Vilets korter Vanalinnastuudios)
1993 parima naisnäitleja aastaauhind (Hedda Gabler)
1996 parima naiskõrvalosatäitja tiitel Eesti filmide nädalal Pärnus (Noorelt õpitud, Need vanad armastuskirjad)
2000 Eesti teatri aastaauhind, ansambli-preemia lavastuse Aristokraadid trupile
2000 Väike Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naiskõrvalosatäitjale (Judith Aristokraadid, külarahvas Zorbas)
2001 Festivali Draama 2001 laureaat (Judith Aristokraadid)
2002 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale (proua Robinson Elluastuja)
2005 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale (Angela Minu oivaline lahutus)
2006 Eesti teatri aastaauhind naispeaosatäitjale (Angela Minu oivaline lahutus)
2008 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale (Charlotte Sügissonaat; Mary Tyrone Pikk päevatee kaob öösse)
2009 Raadioteatri näitlejapreemia
2011 Valgetähe IV klassi teenetemärk
2011 Väike Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naiskõrvalosatäitjale (Madle Jaan Umbi lugu, teine peretütar Tuhkatriinumäng)

Eesti Filmiarhiiv õnnitleb!

Vaata lähemalt >>
Elmo Nüganen 50
Eesti Filmiarhiiv õnnitleb juubeli puhul! Vaata lähemalt >>
Ada Lundver
09.02. 1942 – 06.10. 2011

Ada Lundver lõpetas 1964. aastal Filharmoonia õppestuudio, töötas muuhulgas Filharmoonia sõnakunstniku ja konferansjeena, restorani administraatorina ja kirjastuse toimetuse juhatajana.
Aastatel 1971-1983 oli ta abielus Mikk Mikiveriga.

Nõukogude aegseks seksisümboliks ja rahva armastatud näitlejaks sai ta siiski mängides ligi kolmekümnes mängufilmis.
Vaata lähemalt >>
Gloria-Palace 85
Endise esinduskino Gloria Palace’i maja on projekteerinud Fridrihs Skujins, kes võttis eeskuju kolm aastat varem valminud Riia kinost Splendid Palace. Maja tellis filmilevitaja Rojal-Film, maja valmis 1926. aastal pealinna esinduskinoks.
1890. aastal Riias sündinud Fridrihs Skujins on üks läti arhitektuuri suurmehi, kelle elust ja loodud hoonetest ilmus 1995. aastal monograafia. Skujinøš suri 1957. aastal Berliinis. Lisaks SkujinøsŠile olid Riiast pärit ka kunstnikud, kes tegid majale seina- ja laemaalingud ning ornamendid.
1930. aastal valmis maja keldris Alexander Wladovsky kujundatud tantsulokaal Dancing Palace Gloria, kus tegutseb praegu kasiino.
Allikas: Andres Laasik, “Vene Draamate
atri maja avatakse mais endisaegses hiilguses” Eesti Päevaleht, 04.03. 2006.a.
Vaata lähemalt >>
Isi Trapido "90"

Eesti tuntumaid spordifotograafe Isi Trapido sündis 13. septembril 1921. aastal Tartus. 1941. aastal lõpetas ta Tartu Elektromehaanikatehnikumi. Sportimist alustas Trapido koolipäevail H. Treffneri Gümnaasiumus, kusjuures meelisalaks kujunes korvpall. II maailmasõja päevil oli I. Trapido Eesti Laskurkorpuses korvapallimeeskonna kapten ja kuulus ka 1945. aastal Eesti meistrivõistlustel pronksi võitnud Rahvuskorpuse meeskonda.
Sportlasekarjääri katkestas 1947. aastal raske kukkumine Tartus toimunud korvpallivõistlustel. Selgroolüli murrust paranemiseks tuli terve aasta kipsis olla.
I. Trapido teisest harrastusest – fotograafiast sai aga aja jooksul elukutse, millega ta tegeles kuni 1990. aastal toimunud raske autoavariini, mis katkestas aktiivse loometöö. Hilisematel aastatel tegutses Trapido vabakutselisena.
Ka fotograafina oli tema meelisteemaks sport – kergejõustik, motosport, korvpall, male. 1957. aastal hakkas Trapido esimesena Eestis pildistama Canon kaameraga.
I. Trapido on töötanud Eesti Raadio informatsiooniosakonnas, teinud fotosid ajalehtedele “Spordileht”, “Molodjož Estonii”, “Harju Elu”/”Harjumaa”, “Rahva Hääl”, “Noorte Hääl”, “Õhtuleht”, “Kodumaa”, “Sirp ja Vasar”; ajakirjadele “Pilt ja Sõna”, “Kehakultuur”, “Noorus”, “Nõukogude Naine”, “Kultuur ja Elu”, “Teater. Muusika. Kino”, aga ka Eesti Rahvamajanudsaavutuste Näitusele, raamatukirjastustele ning teadeteagentuuridele TASS ja ETA.
Trapido fotosid on avaldatud ka välismaistes väljaannetes ja ta on osalenud rahvusvahelistel fotonäitustel.
I. Trapido oli aastaid Ajakirjanike Liidu fotosektsiooni esimees, liidu liige alates 1958. aastast.
Filmiarhiivis on arvel erinevate väljaannete poolt riiklikule säilitamisele antud Isi Trapido autoritööna 1268 fotonegatiivi ja
-positiivi aastatest 1944-1992.
Väljapanek, millega Filmiarhiivi mälestab Isi Trapidot tema 90. sünnipäeva puhul, pakub läbilõiget juubilari elutööst. Vaata lähemalt >>
Rein Maran 80
“Iga loodusfilmi tegemine on tegelikult maailma avastamine. Sa avastad enda jaoks selle olendi, selle liigi ja tema maailma ning see maailm on hoopis teistsugune kui inimeste maailm. Kui hakkad sellesse süüvima ja seda mõistma, siis juhtub selline naljakas asi, et need olendid saavad omaseks. Ja sa ise muutud. Kui tahad mingit olendit filmida, siis pead ise oma vaimus muutuma selleks loomaks. Pead aru saama sellest loogikast ja liikumisest, kõikidest sammudest, liigutustest, tähelepanust... Kõik selle pead sa kuidagi tunnetuslikult iseendasse mängima. Ja alles siis jõuad nii kaugele, et võid filmima hakata. /…/ Loodus ja elu on nii põnev, sest see kõik on ikkagi üks suur ime, aga ühtegi elukat pole võimalik näitlema panna.” (Sirp nr 9, 22.02. 2008)

CV
Sündis 13.09.1931. Eestis, Tartus.
1972 lõpetas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudi kiitusega teadusfilmi filmioperaatori erialal.
1957 – 1967 töötas Eesti Teaduste Akadeemia teadusfilmi ja -foto laboratooriumi juhatajana.
1967 – 1979 töötas Tallinnfilmis operaatorina.
1979 – 1996 töötas Eesti Telefilmis operaatori ja režissöörina.
1996 – 2005 oli Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetooli juhataja, professor.
2005 – 2006 oli Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetooli juhataja kohusetäitja ja õppejõud.
2006 – Balti Filmi- ja Meediakooli lepinguline õppejõud, operaatorite mooduli juht.
Filmistuudio Gaviafilm juhatuse esimees.
On osalenud üle saja filmi loomisel erinevates žanrites (mängu-, kontsert-, dokumentaal-, teadus-, loodusfilmid) peamiselt Tallinnfilmi, Eesti Telefilmi ja Gaviafilmi firmamärgi all. Meelisteemaks on Eestimaa loodus, loodusteemalisi autorifilme on loonud üle poolesaja. Ta filmid on linastunud paljude maade teleprogrammides, nad on osalenud ja leidnud tunnustust rahvusvahelistel ja kodumaistel filmifestivalidel. On põlisloodust jäädvustavate filmide stenarist, režissöör, operaator, helisalvestaja, produtsent.
1980-1987 oli Eesti Kinoliidu filmioperaatorite sektsiooni ja teadusfilmi komisjoni esimees, 1989-1993 Eesti Kinoliidu juhatuse esimees
1988-1999 Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni liige
1999-2001 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalkunsti sihtkapitali nõukogu aseesimees.
1991. aastast on Eesti Rahvuskultuuri Fondi juhatuse liige.

FILMOGRAAFIA
Mängufilmid:
"Uksed", muusikafilm, täispikk, 1969 - operaator-lavastaja.
"Lindpriid", 4 seeriat, mängufilm, 1971 - operaator-lavastaja
"Värvilised unenäod", mängufilm, täispikk, 1974 - operaator-lavastaja
"Laanetaguse suvi", mängufilm, täispikk, 1979 - stsenarist, režissöör, operaator.
"Suur Hammasratas",mängufilm, täispikk, 1980.
"Rasked aastad", mängufilm, täispikk, 1973 - operaator-lavastaja.
Dokumentaalfilmid:
"Linnutee tuuled", dokumentaalfilm, täispikk, 1977 - operaator-lavastaja
"Leelo", dokumentaalfilm, 1969 -peaoperaator.
"Tallinn - Zoo", dokumentaalfilm, 1988 - stsenarist, režissöör.
"Turismirada metsas", õppefilm, 1978 - stsenarist, režissöör, operaator.
"Neli sammu", dokumentaalfilm, 1978 - stsenarist, režissöör, operaator.
"Ilus on maa", dokumentaalfilm, 1984 - stsenarist, režissöör, operaator.
"Inimeselt inimesele", dokumentaalfilm, 1972 - stsenarist, režissöör, operaator.
"Aastaring", dokumentaalfilm, täispikk, 1973 - stsenarist, režissöör, operaator.
"Põlvest põlve", dokumentaalfilm, 1974 - stsenarist, režissöör, operaator.
"Inimene ja loodus", dokumentaalfilm, 1975 – stsenarist, režissöör, operaator.
Autorifilmid:
"Okaslinnus", loodusfilm, 1971.
"Looduse hääled", loodusfilm, 1975.
"Tutkad", loodusfilm, 1976.
"Rabade vaikuses", loodusfilm,1976.
"Tagastatud väärtused", populaarteaduslik film, 1976.
"Aranei", loodusfilm, 1978 .
"Tavaline rästik", loodusfilm, 1978.
"Matsalu linnuriik", loodusfilm, 1980.
"Ühe armastuse lugu", loodusfilm, 1981.
"Nõialoom", loodusfilm, 1981.
"Feromoonid", populaarteaduslik film, 1982.
"Sookured", loodusfilm, 1982.
"Euroopa naarits", loodusfilm, 1983.
"Juveniilhormoonid", populaarteaduslik film, 1983.
"Otsi loodusest liitlast", loodusfilm, 1984.
"Elu värv", populaarteaduslik film, 1984.
"Varjuelu", loodusfilm, 1985.
"Elulõim", loodusfilm, täispikk, 1986.
"Ühe järve lugu" (Võrtsjärv), loodusfilm, 1987.
"See tüütu herilane", loodusfilm, 1987.
"Ilvese lugu", loodusfilm, täispikk, 1988
"Ilmalind", loodusfilm, 1989.
"Rukkilill", loodusfilm, 1989.
"Suitsupääsuke", loodusfilm, 1990.
"Mets", populaarteaduslik film, 1990.
"Inimene ja koduloom", loodusfilm, täispikk, 1991.
"Juhan Lepasaar ja tema mõtted filmis "Kandlekuusk"", loodusfilm , 1994.
"Elu sinu ümber", loodusfilm, 1995.
"Must toonekurg. Toonela lind",loodusfilm, 52´, 1997.
“Saarmas”, loodusfilm 1998
“Ööbiku saladus”, loodusfilm 2000
“Pesupäev ehk väike linnuaabits”, loodusfilm, 52´, 2002.
“Terra Silvestris”, loodusfilm, 40´, 2002.
“Reekviem laululuigele”, loodusfilm, 30´, 2003
“Sundasunik”, loodusfilm, 52´, 2004
“Eesti kotkad”, loodusfilm, 51´, 2005
“Kotkaseire Eestis”, dokumentaal, 30´, 2005
“Eesti kotka-aabits”, DVD, 2006
“Põdra kuningriik”, loodusfilm, 60´, 2007
“Põder Eestis”, dokumentaal, 30´, 2007

Allikas: GAVIAFILM OÜ koduleht
www.gaviafilm.ee
Vaata lähemalt >>
20 aastat Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest
Muutuste algus

1980. aastate keskpaigaks oli NSV Liidu majandus jõudnud kriisisituatsiooni. Põhjusteks: tehnoloogiline mahajäämus Läänest, ekstensiivsel tootmisel põhinev ebaefektiivne sotsialistlik plaanimajandus, sõjatööstuse eelisarendamine, sõda Afganistanis. Võidurelvastumises Külmas sõjas oli NSV Liit osutunud kaotajaks ja ennast välja kurnanud. Süvenev toiduainete ning esmatarbekaupade (jalatsid, riided jne) puudus ning hindade tõus tekitas rahvas pahameelt.
NSV Liidu juhtkond ei tunnistanud avalikult kriisi olemasolu. Seetõttu suhtusid paljud, sh valdav enamus eestlasi, NSV Liidu uue liidri Mihhail Gorbatšovi 1985. a. algatatud uuenduspoliitikasse äraootavalt. Märksõnad glasnost ja perestroika (avalikustamine ja uutmine) mõjusid loosunglikult, puudus ettekujutus, milliseid reforme ja muutusi uus NSV Liidu liider taotleb. 1986. a. jooksul hakkas olukord muutuma.

Ühiskondlike olude märkimisväärne muutumine hakkas Eestis ilmnema 1987. a. kevadel, kui tuli avalikuks NSV Liidu kava rajada Põhja-Eestisse Lääne-Virumaale fosforiidikaevandus ning vallandus ulatuslik protestikampaania ehk nn fosforiidisõda. See oli omamoodi avalöök Eesti taasiseseisvumisprotsessis, keskkonnakaitselisele teemale, lisandusid peagi ka poliitilised teemad. 1987. a. augustis loodi Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP–AEG). Selle eestvedamisel toimus samal kuul Tallinnas Hirvepargis meeleavaldus, kus nõuti 1939. aastal sõlmitud sobingu salaprotokolli avalikustamist. Kodanikuvabaduste laienemist ja režiimi pehmenemist näitas asjaolu, et meeleavaldust ei aetud jõuga laiali, vaid selle toimumiseks anti isegi võimude luba.
Paralleelselt poliitiliste vabaduste suurenemisega ühiskonnas hakkasid eestlased nõudma majanduslikke reforme ning õigust iseotsustamiseks. 1987. aasta sügisel põhjustas Eesti ühiskonnas elavat arutelu isemajandava Eesti (IME) idee, mis nägi ette muuta Eesti majanduslikult iseseisvaks. Ettepanek ei saanud NSV Liidu keskvõimu positiivset vastust, kuid samas oli NSV Liidus alanud järk-järguline eraettevõtluse lubamine.

Murranguaastad

1988. a. algas ühiskonna poliitiline aktiviseerumine. Aprilli keskel asutati Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks. See mõõdukas, kuid selgelt uuendusmeelne liikumine taotles NSV Liidu demokratiseerumist ning Eestile poliitilist ja majanduslikku autonoomiat NSV Liidu koosseisus. Rahvarinde mõõdukad eesmärgid leidsid eestlaste hulgas suure toetuse ning see muutus lühikese ajaga võimsaks massiorganisatsiooniks. Sama aasta varasuvel vallandus kontsertide ja ühislaulmiste sari, mis omandas massilise rahvaliikumise mõõtme ja mida hakati nimetama "laulvaks revolutsiooniks".
Uuendusmeelse mõõdukama suuna kõrval hakkas 1988. aastal jõudu koguma ka selgelt iseseisvuse taastamisele orienteeritud radikaalsem rahvuslik liikumine. 1987. aasta lõpul oli loodud juba täiesti ebanõukogulikku retoorikat kasutav Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja 1988. a. augustis asutati esimene Eesti poliitiline erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mille tuumiku moodustasid MRP–AEG liikmed.
1988.a. suvel laskis NSV Liidu liider M. Gorbatšov välja vahetada eestlaste hulgas äärmiselt ebapopulaarse vanameelse EKP juhi Karl Vaino. Ent uus Eesti NSV juhtkond eesotsas Vaino Väljasega, tunnetades massilise rahvaliikumise toetust ja survet, hakkas Eesti huvides vastu võtma üha radikaalsemaid otsuseid ning kaitsma neid ka Moskva võimukoridorides. Suvel muudeti Ülemnõukogu otsusega Eesti Vabariigi sinimustvalge lipp taas eestlaste rahvuslipuks ning 16. novembril võttis Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kinnitati enda antud seaduste ülimuslikkust Eesti NSVs. Moskva kuulutas deklaratsioon õigustühiseks, ent see enam iseseisvuse taastamise protsessi ei pidurdanud.
Vastukaaluks eesti rahvuslikele massiliikumistele hakkasid 1988. a. koonduma ka peamiselt venekeelset elanikkonda esindavad jõud, kes pidasid eestlaste iseseisvustaotlusi seadusevastaseks. Suvel moodustasid siinsete üleliiduliste, otse Moskvale alluvate Tehaste juhid Eesti NSV Töötajate Internatsionaalse Liikumise ning sügisel Töökollektiivide Ühendnõukogu eesmärgiga seista ühtse ja jagamatu NSV Liidu kaitsel. Nad protesteerisid 1989. aasta jaanuaris vastuvõetud keeleseaduse vastu, mis sätestas eesti keelele Eesti NSV territooriumil riigikeele staatuse, ning sinimustvalge lipu heiskamise vastu kohaliku võimu sümboli Pika Hermanni torni senise Eesti NSV lipu asemel.

Baltimaade iseseisvusmeelsete jõudude eriliseks massiürituseks kujunes samal aastal Balti kett, mis pälvis suurt tähelepanu ka maailma ajakirjanduses. 23. augustil 1989 ehk MRP sõlmimise 50. aastapäeval moodustasid kaks miljonit inimest elava keti Tallinnast Riia kaudu Vilniuseni, demonstreerides sel viisil maailmale oma iseseisvuspüüdlusi.

1989. aastaks oli ka Eesti iseseisvusliikumises tekkinud kaks suunda. 1989. a. veebruaris algatasid ERSP ja EMSi ümber koondunud jõud Eesti kodanike komiteede liikumise, mille peaeesmärgiks sai Eesti Vabariigi taastamine juriidilise järjepidevuse alusel. 1990. aastal valisid kodanike komiteede registreeritud Eesti kodanikud Eesti Kongressi. 11. märtsil 1990 võttis Eesti Kongress vastu manifesti, milles teatas Eesti rahva taotlusest taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel, lähtudes Tartu rahulepingust (1920).Teist suunda esindas jõuliselt Rahvarinne, millest kujunes laguneva ja oma võimumonopoli kaotava EKP asemel Eesti tugevaim poliitiline jõud. Rahvarinne saavutas edu 1989. aasta märtsis toimusid NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimistel, mis olid esimesed nõukogudeaegsed mitme kandidaadiga valimised, ning omas suurimat saadikurühma Eesti NSV Ülemnõukogus 1990. aasta märtsis toimunud valimiste tulemusena. Selleks ajaks oli Rahvarinne juba loobunud liidulepingu ideest ning toetas Eesti täielikku iseseisvust, kuid mitte juriidilise järjepidevuse, vaid uue Eesti riigi (nn kolmanda vabariigi) väljakuulutamise põhimõttel.

Tee iseseisvusele

Kahe suuna lähenemine toimus kevadel 1990, kui Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi koostöös Eesti Kongressiga viima Eesti Vabariigi taastamiseni. Mais kaotati nimetus Eesti NSV ning asendati see Eesti Vabariigiga. Siiski ei olnud iseseisvus selleks ajaks veel kaugeltki saavutatud. NSV Liit käsitles Eestit ja teisi Baltimaid endiselt Moskvale alluvate liiduvabariikidena ning kasutas oma ülemvõimu säilitamiseks äärmuslikke jõuvõtteid, nagu näitasid jaanuaris 1991 toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. Eestil läks paremini. Jaanuarikuistes sündmustes etendas olulist rolli NSV Liidu tuumikvabariigi Vene NFSV toetus Balti riikidele: 13. jaanuaril saabus Tallinna Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin, kes koos Baltimaade juhtidega kirjutas alla ühisavaldusele, millega tunnustati üksteise riiklikku suveräänsust.
M. Gorbatšov üritas ka pärast jaanuarikriisi hoida Baltimaid NSV Liidu koosseisus. Moskvas kavandati rahvahääletust NSV Liidu säilitamise küsimuses. Eestis välistati taolises referendumis osalemine. Samal ajal Eestis korraldatud iseseisvusreferendumil hääletas 77,8% osalenuist Eesti iseseisvuse taastamise poolt.

Eesti taasiseseivumisele de facto andis tõuke riigipöördekatse (nn augustiputš) Moskvas 1991. aasta augustis. 20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu Eesti Kongressi täidesaatva organi Eesti Komiteega kooskõlastatult vastu otsuse Eesti iseseisvusest, mille järgi taastati juriidiliselt 1918. aastal asutatud ja 1940. aastal NSV Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariik. 20. augusti otsusele järgnes kiiresti diplomaatiliste suhete taastamine või Eesti Vabariigi tunnustamine paljude maailma riikide poolt. Venemaa ja NSV Liit tunnustasid Eestit uue riigina Eesti NSV piirides, mis erinevad 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud piirist. See on põhjustanud kestvaid erimeelsusi Eesti ja Venemaa suhetes.
Augustiputši läbikukkumist ära kasutades saavutasid iseseisvuse kõik liiduvabariigid. NSV Liit lakkas sisuliselt olemast ning lõpetas sama aasta lõpus ka ametlikult oma eksistentsi.

Allikas:http://www.estonica.org/et/Ajalugu/1985-1991_Iseseisvuse_taastamine/



Vaata lähemalt >>
Konstantin Märska "115"
Eesti esimese operaatori— Konstantin Märska sünnist möödub tänavu 115 aastat ning surmast 60 aastat.

Tutvustamaks teda lähemalt, toome siinkohal ära katkendid Lauri Kärgi artiklist, mis kirjutatud Märska 100. sünniaastapäeva puhul.

“Filmimehe elu Eesti Vabariigis”
Konstantin Märska 100

Konstantin Märska sündis 28. mail 1896 Saaremaal, samal aastal, mil kinematograafia Eestimaale jõuab. Filmimehe karjääri alustas ta teismelise noorukina Kuressaares kinomehaaniku abilisena. Kinopisik oli nii suur, et esimesed filmiülesvõtted olevat Märska omaehitatud kaameraga teinud juba 15aastaselt. Koos vend Theodoriga olid nad 1919. aastal «Estonia-Filmi» ühtedeks asutajateks. Theodor emigreerus peatselt Ameerikasse, 1925. aastal sõitis ka Konstantin ära Saksamaale, töötas seal «UFA» ja «Paramount’i» operaatorina, kuid naasis siiski 1928. aastal jälle kodumaale - sooviga kasutada omandatud kogemusi ka meie endi filminduse edendamiseks. Lisaks varasemale Eesti esimesele täismahus mängufilmile «Mineviku varjud» (1924) valmivad Märska osalusel nüüd mitmed mängufilmid, näiteks «Dollarid», «Vigased pruudid», «Jüri Rumm» (kõik 1929), aga ka meie esimesi helifilmikatsetusi «Kuldämblik» (1930). Samuti on Märska edaspidi «Eesti Kultuurfilmi» mitmete kroonikafilmide jäädvustajaks. Märskast kujuneb meie tolle perioodi kesksemaid filmiloojaid, üks isikupärasema käekirjaga kaameramehi. Surm tabas jäägitult filmile pühendunud tööhoos Märskat 30. augustil 1951.
Ei erinenud teiste filmitegijate saatusest kuigivõrd ka Märska oma. Näiteks «Vigased pruudid», mille puhul Eduard Vilde on isegi soovi avaldanud filmimise puhul ateljeesse külaskäiku teha, et tarviliste seletuste ja nõuannetega teose õiget iseloomu alal hoida ning millesse kriitika suhtus tegelikult üpriski heatahtlikult. 1929. aastal pöördub Märska haridusministeeriumi poole ettepanekuga film kui Vilde ekraniseering ära osta, ministeeriumi vastus on aga napisõnaline - «pole krediiti». Korraldati koguni oksjon, mis esimesel katsel, kui filmi alghinnaks oli määratud 60 krooni, ebaõnnestus. Teisel katsel alustati pakkumist kõigest 2 krooni ja 50 sendi pealt, lõpphinnaks kujunes aga 18 krooni ja 15 senti.
Ometi ei peata pidev rahanappus Märska filmihuvi ja tema leidurivaimu. Helifilmi tulekul üritab ta seda Eestimaalgi teha ning käib «Kuldämbliku» ekraanikujutist ise Tallinna kinodes heliplaadilt kostva lauluga sünkroonis hoidmas. 1930ndate keskel aga katsetab Märska intensiivselt kodumaise helifilmiaparatuuri loomisega. Algul edeneb töö jõudsalt, jõutakse isegi proovivõteteni, kusjuures meie aparatuur peab tulema Klangfilmi omast 2 korda väiksem ja 5 korda kergem. Ent lõpusirgele paraku ei jõuta, kui selleks mitte pidada finantspinnal tekkinud konflikti Märska ja «Eesti Kultuurfilmi» vahel.
Märskat võib pidada nö. sündinud filmioperaatoriks, kes näeb kõike ja jõuab kõikjale (nagu kõlas üks kunagisi filmireklaame). Nii leiame ühest 1936. aasta «Päevalehe» numbrist pealkirja «Loomaohvritega tuleõnnetus Läänemaal» alt mitte palju väiksema kirjaga alapealkirja «Tulekahju filmiti operaator Märska poolt». Kummatigi sünnib sellistest kõikjale jõudmistest üksjagu pahandustki. 1934. aastal tahetakse keelata Märska poolt filmitud laevade «Lennuk» ja «Vambola» vanarauaks müümist kujutavate kaadrite linastamine.
Oleme küll rääkinud Märska tehnilisest taibust ja entusiasmist, ent Märska jäädvustatud kaadrid on hinnatavad ennekõike just kunstilises plaanis. Märska teeneid rahvusliku filmikunsti, just meie omamaise filmipoeetika kujunemisel oleks raske kuidagi üle hinnata. Tema operaatoritöö kunstiväärtuslikkus ei avaldu mitte üksnes mängufilmis, vaid üksiti kroonikakaadreidki jäädvustades. Seal vahest enamgi. Tema meisterlikule kaamerakäsitlusele on omane tundlik detailitaju, oskus märgata ja meeldejäävalt portreteerida erinevaid inimtüüpe, nagu näeme seda kasvõi mitmetes turureportaazhides «Eesti Kultuurfilmi» ringvaadete tarbeks. Märska «Vaated Osmussaarelt» (1937), 1930ndate aastate isikupärasemaid ja kunstiküpsemaid töid, kujuneb oluliseks tähiseks eesti filmiloos tervikuna.
Lauri Kärk

Artikkel ilmus 31.05. 1996.a. “Postimehe” Kultuuri lisas
Vaata lähemalt >>
Tallinn enne ja nüüd
17. mail, tähistamaks Tallinna päeva ja Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks 2011 olemist, esitlesime oma vastvalminud DVD-d "Tallinn enne ja nüüd" 1. osa 1923-1940.
Sellel plaadil on ka fotovalik seitsmest paigast Tallinnas, mida tutvustame läbi kolme ajastu. Siin saategi sellega nüüd tutvuda. Vaata lähemalt >>
Ita Ever 80
Ita Ever 80

1. aprillil 1931. aastal Paides sündinud Ita (õige nimega- Ilse) Ever on 1953. aastast olnud Eesti Draamateatri näitleja.

Ita esimeks teatrirolliks oli nimiosa Arbuzovi “Tanjas” töönduskooperatsiooni näiteringis. Sealt sai alguse Ita tee teatri poole. Järgnes rida teisi rolle, kus ta mängis peamiselt peaosi - noori naisi.
Ita sai oma esimese lavarolli eest palju kiita. Pärast üht järjekordset etendust tuli tema juurde rekvisiitor August Viienõmme, kellega hiljem Draamateatris veel pikalt kokku puututi, ja ütles: „Kallis laps, teist saab näitleja!“ Ita aga ei võtnud seda ütlust tõsiselt, kuna unistas tollel ajal hoopis arstiametist

1950. aastal läks Ita siiski tänu Jaanus Orgulasele GITIS-esse.
1953. aastal, kolm aastat pärast GITIS-es õppimist, ootas kahtekümmend nelja lõpetanut Tallinna Draamateater. Moskvast võtsid nad kaasa viis lavastust: Veniamin Kaverini „Kaks kaptenit“, Konstantin Simonovi „Noormees meie linnast“, Maksim Gorki „Barbarid“, Beaumarchaisi „Figaro pulm“ ja August Jakobsoni „Võitlus rindejooneta“. „Figaro pulm“ ja „Noormees meie linnast“ olid lavastused, milles olid Ita diplomirollid. Kõige menukamalt läks nimetatud lavastustest „Figaro pulmal“, kus esmakordselt ka kahekümnekaheaastane näitlejaharidusega Ita särada sai. Nendele lavastustele järgnesid Itale uued rolliväljakutsed, esimesed viis aastat olid nendeks enamasti noored neiud.

Samal aastal kohtus ja abiellus Ita oma esimese mehe Eino Baskiniga, kes oli samuti Draamateatri näitleja. Järgmist hooaega Ever ei alustanud, kuna 1954. aasta 25. detsembril sündis nende perre poeg Roman Baskin.

1984. aasta aprillis kuulutati Ita Ever „Balti teatrikevade“ parimaks naisnäitlejaks ning Eesti NSV Teatriühingu teatrialase aastapreemia laureaadiks. Sama aasta juunis sai Ever Aino Talvi käest Liina Reimani mälestussõrmuse.

Eesti Filmiarhiiv õnnitleb!





Praegu mängukavas
Violet Weston – Tracy Letts Augustikuu
Florence Foster Jenkins – Peter Quilter Hiilgav!
Linda – Andrus Kivirähk Vombat
proua Cowper – M. Cooney Rahauputus



Rollid Eesti Draamateatris

1953 Varja – Konstantin Simonov Noormees meie linnast

1953 II tüdruk – Nikolai Kaverin Kaks kaptenit

1953 mass – August Jakobson Kaitseingel Nebraskast

1953 Suzanne – Beaumarchais Figaro pulm

1953 daam – August Jakobson Võitlus rindejooneta

1954 mass – Mihhail Lermontov Maskeraad

1954 Bella – Minko Nimesid nimetamata

1954 mass – August Kitzberg
Libahunt

1954 mass – Eduard Vilde Mahtra sõda

1955 mass – William Shakespeare Antonius ja Kleopatra

1955 Nadežda – Aleksei Arbuzov Majake äärelinnas

1955 Muradova – Muhtarov Lõbus külaline

1955 Saša – Lev Tolstoi Elav laip

1956 Mari-Elts – Egon Rannet Südamevalu

1957 Edvige – Alfred Gehri Kuues majakord

1957 Fosforne naine – Vladimir Majakovski Saun

1957 mass – Vsevolod Višnevski Optimistlik tragöödia

1958 Krõõt – Anton Hansen Tammsaare, Andres Särev Vargamäe

1958 Lenotška – Viktor Rozov Rõõmu otsinguil


1958 Catherine – Arthur Miller Vaade sillalt


1959 Elli – Anton Hansen Tammsaare Vanad ja noored

1959 Röövlitüdruk – Jevgeni Švarts Lumekuninganna

1959 Tshou Fan-I – Tshao Jüi Taifuun

1960 mass – Anton Hansen Tammsaare Juudit

1960 Nastja – Nikolai Pogodin Kolmas, pateetiline

1960 Jaana – Aleksis Kivi Nõmmekinsepad

1961 Anette – Paul Kilgas Ööbik laulis koidikul

1961 Helmi – Ardi Liives Siinpool horisonti

1962 Roheline tüdruk – Henrik Ibsen Peer Gynt

1962 Diana – Eino Alt Pime mees

1962 Kattrin – Bertolt Brecht Ema Courage

1963 II pruutneitsi – Vladimir Majakovski Lutikas


1963 Maret – Eino Alt Võõras


1964 Karin – Anton Hansen Tammsaare, Andres Särev Pankrot

1964 Klava – Viktor Rozov Pulmapäeval

1964 Kuues reisija – Ardi Liives Trepp

1965 Inga – Egon Rannet Karikas ja madu

1965 Vadja Otian – Vadim Korostõljov Brigantiin

1965 Ester Laid – Egon Rannet Veripunane roos

1965 Markiis Mondecar – Friedrich Schiller Don Carlos

1966 Curly – John Steinbeck Hiirtest ja inimestest

1966 Martirio – Federico Garcia Lorca Bernarda Alba maja

1966 Krõõt – Anton Hansen Tammsaare Vargamäe

1966 Marta – Eino Alt Marta

1967 Aki – Ardi Liives Kallimast kallim

1967 Tatjana – Boriss Lavrenjov Murrang

1968 Ema – Egon Rannet Kriminaaltango


1968 Nadežda – Maksim Gorki Viimased

1968 Margareta – Johann Wolfgang Goethe Faust I

1969 Margareta – Johann Wolfgang Goethe Faust II

1969 luulekompositsioon Tagore Valgus, mu valgus

1969 Koidula – Aino Undla-Põldmäe Viru Laulik ja Koidula

1970 Erika – Anton Hansen Tammsaare Ma armastasin sakslast


1970 Niina – Viktor Rozov Öö vastu pühapäeva

1970 Vana naine – Aino Kallas Mare ja ta poeg

1971 Anna Petrovna – Anton Tšehhov Ivanov

1971 Izolda – Kazys Saja Pühajärv

1972 Maret – Anton Hansen Tammsaare, Voldemar Panso Inimene ja inimene

1972 Marie – Hermann Bahr Mees, naine ja konsert

1973 Miili – Mats Traat Tants aurukatla ümber

1973 Elvira – Max Frisch Santa Cruz

1973 Masha – Anton Tšehhov Kolm õde

1974 Horošihh – Aleksandr Vampilov Möödunud suvel Tšulimskis


1974 Mrs. Hitchcock – John Arden Seersant Musgrave'i tants

1974 Genevieve, Pellease ema – Maurice Maeterlinck Pelleas ja Melisande

1975 Veera – Vladimir Šukšin Energilised inimesed

1976 Maja Rubek – Henrik Ibsen Kui me surnud ärkame

1976 Kristi – Enn Vetemaa Roosiaed

1976 Melania – Maksim Gorki Päikese lapsed

1977 Näitejuht – Jaan Kaplinski Neljakuningapäev

1977 Dunka – Konstantin Trenjov Ljubov Jarovaja

1978 Rajevskaja, Vjaznikova – Aleksandr Gelman Tagasiside

1978 Gertrud – William Shakespeare Hamlet

1979 Proua Bódog – Karoly Szakonyi Saateviga

1980 Lemminkäise ema – Elias Lönnrot Kalevala

1980 Inimese sugulane – Leonid Andrejev Inimese elu

1980 Anna Petrovna – Lev Tolstoi Elav laip

1981 Memm – Akos Kertész Lesed

1982 Polkovniku lesk – Juhan Smuul Polkovniku lesk

1983 Sinjoora Frola – Luigi Pirandello Nii see just ongi

1983 Ema (Anna) – Jaan Kruusvall Pilvede värvid

1984 Proua Malmberg – Anton Hansen Tammsaare, Mikk Mikiver Armastus ja surm

1984 Maali, Anna ema – Jaan Kross Keisri hull

1985 Naine – Aljaksei Dudarav Reamehed

1985 Ustinja Karpovna – Aleksandr Mišarin Seoses üleminekuga teisele tööle

1986 Krõõt – Anton Hansen Tammsaare, Kalle Kurg Tõde ja Õigus (Liigvesi)

1987 Õnnela Õnneleid – Jaan Kruusvall Vaikuse vallamaja

1988 Maali – Rein Saluri Minek

1988 Irma – Jean Genet Palkon

1989 Helen – Athol Fugard Teekond Mekasse

1989 Labellie – Robert Lamoureux Saatan inimese nahas

1990 Frank J. Harder – Jean-Jaques Bricaire, Maurice Lasaygues Silme ees läheb mustaks

1990 Evy Meara – Neil Simon Pipargoogileedi

1990 Proua Jourdain – Moliére Kodanlasest aadlimees

1991 Viktoria – Leo Falli Lõbus talupoeg

1991 Vana Teepakk – David Wood Piparkoogimehike

1992 Zinaida Savvišna – Anton Tšehhov Ivanov

1992 Mrs. Clackett – Michael Frayn Lavalised segadused

1993 Margot – Robert Thomas Mõrtsukas Freddy

1993 Juliane Tesman – Henrik Ibsen Hedda Gabler

1993 Carlotta Tyrone – Lars Noren Ja anna meile varjud

1994 Mary Cavan – Eugene O´ Neill Pikk päevatee kaob öösse

1994 Vanaema – Andrus Kivirähk Jalutuskäik vikerkaarel

1995 Martine, modelliagentuuri direktor – Jean-Jaques Bricaire Tulumaks

1995 kõrvalosades – Mihhail Lermontov Maskeraad

1995 June Buckridge (Õde George) – Frank Marcus Õde George´i tapmine

1995 Proua Mälberg – Anton Hansen Tammsaare, Priit Pedajas Mauruse kool
1996 Veika-Eit, pesunaine – Oskar Luts, Toomas Kall Tagahoovis

1996 Voinitskaja – Anton Tšehhov Onu Vanja

1996 Proua Pollinger – Hermann Bahr Mees, naine ja kontsert

1997 Åse – Henrik Ibsen Peer Gynt

1997 Ida – Ivan Menchell Kalmistuklubi

1997 Vana naine – Edward Albee Kolm pikka naist

1998 Rosemary Mortimore – Ray Cooney Pereringmäng

1998 Kurja Läänenõia kass – Alfred Bradley Võlur Oz

1999 Ida Sundström – Madis Kõiv Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähekleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta

2000 Abby Brewster – Joseph Kesselring Pihlakavein

2001 Lear, Briti kuningas – William Shakespeare Kuningas Lear

2001 Maret – Anton Hansen Tammsaare Tagasi Vargamäel

2001 Drudge – Tom Stoppard Tõeline inspektor Koer

2001 Ema – Tom Stoppard Pärast Magritte´i

2004 Kunksmoor Emmeliine – Aino Pervik, Urmas Lennuk Kunksmoor ja kapten Trumm

2004 preili Shepherd – Alan Bennett Õuedaam

2006 majoriproua Samzelius – Selma Lagerlöf Gösta Berlingi saaga

2007 Mamma – Sirkku Peltola Soome hobune

2008 osatäitja – Boguslaw Shaeffer Loojang

2009 Justina Díaz – Juan Rulfo Pedro Páramo

2009 Linda – Andrus Kivirähk Vombat

2009 Florence Foster Jenkins – Peter Quilter Hiilgav!

2010 Violet Weston – Tracy Letts Augustikuu

Rollid mujal
2002 Millie, Diana Nichols – Neil Simon Hotell California Vanalinnastuudio
2000 proua Gurmõshskaja – Aleksandr Ostrovski Mets Vanalinnastuudio
2007 Tamaara – Andrus Kivirähk Uljas neitsi Nargen Festival

Muu

Esinenud väga palju estraadil, mänginud kuuldemängudes ja esinenud raadios (Meelejahutaja 1970–1990. aastad, Naksitrallid 1999),
telelavastustes (Surm käib ümber Diana 1975, Kosmogoonia 1978, Evergreen show 1981, Tema Majesteet Komödiant 1983, Viimane suvi 1987, Sa oled koor minu kohvis 1999),
seriaalides Salmonid 1993–1995, V.E.R.I 1995–1997, Kodumaa parim poeg ehk Eriagent 1188 2001, Õpetajate tuba alates 2003).

Mänginud filmides

“Andruse õnn” 1055
“Tagahoovis” 1956
“Ühe katuse all” 1962
“Mis juhtus Andres Lapeteusega?” 1966
“Kevade” 1966
“Pimedad aknad” 1968
“Kolme katku vahel” 1970
“Tagasipöördumine ellu” 1972 (“Mosfilm”)
“Väike reekviem suupillile” 1972
“Tuli öös” 1973
“Tavatu lugu” 1973
“Aeg maha” 1974
“Aeg elada, aeg armastada” 1976
“Vanaisa” 1976
“Reigi õpetaja” 1977
“Surma hinda küsi surnutelt” 1977
“Naine kütab sauna” 1978
“Külaline” 1979
“Kõrboja peremees” 1979
“Kaks päeva Viktor Kingissepa elust” 1980
“Karge meri” 1981
“Nukitsamees” 1981
“Musta katuse all” 1982
"Musträstaste saladus” 1983 (“Mosfilm”)
“Püha Susanna ehk Meistrite kool” 1984
“Kaks paari ja üksindus” 1984
“Dokument R” 1984 (“Dorženko Stuudio”)
“Soolane tuul” 1987 (“Belarusfilm”)
“Tants aurukatla ümber” 1987
“Doktor Stockmann” 1988
“Varastatud kohtumine” 1988
“Regina” 1989
“Sügis” 1990
“Luukas” 1993
“Armuke” 1999
“Vana daami visiit” 2006
Temast on tehtud film Olete te õnnelik, Ita Ever? 1986.

Tunnustus
1966 ENSV teeneline kunstnik
1973 ENSV rahvakunstnik
1973 hooaja näitlejapreemia (Mees, naine ja kontsert)
1978 näitlejatöö eest teleteatris (Kosmogoonia, Kolm rubiini)
1980 Nõukogude Eesti I filmifestivali parim naisnäitleja
1981 NSV Liidu Rahvaste Sõpruse orden
1983 Rapla rajooni majandite preemia (Lesed)
1983 Jõgeva rajooni preemia (Polkovniku lesk)
1984 parim naisnäitleja (Pilvede värvid)
1984 teatriühingu aastapreemia (Pilvede värvid, Nii see just ongi)
1984 festivali Balti teatrikevad parim naisnäitleja
Alates 1984 Liina Reimani mälestussõrmuse hoidja
1985 ENSV riiklik preemia (Pilvede värvid, Polkovniku lesk,
Armastus ja surm, filmid Naine kütab sauna, Nukitsamees,
"Musträstaste" saladus)
1999 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale
(Sundströmi Ida Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid
kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta)
2000 Eesti teatrikunsti aastaauhind, eripreemia jätkuva kõrgvormi eest
2001 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia
2001 Valgetähe III klassi teenetemärk
2006 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale
(majoriproua Samzelius Gösta Berlingi saaga)
2007 Tallinna vapimärk
2007 riigi kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest
2007 Aastate naine
2010 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia naispeaosatäitjale
(Violet Weston Augustikuu)
2011 Eesti teatriauhind parima naisnäitleja auhind

Allikad: vikipeedia, Eesti Draamateatri kodulehekülg

Vaata lähemalt >>
Grigori Kromanov "85"
Grigori Kromanov “85”

Grigori Kromanov, või Griša nagu teda hüüti, sündis 8. märtsil 1926 Tallinnas.
1953 lõpetas ta Moskvas Lunatšarski-nim Riikliku Teatrikunstiinstituudi eesti stuudio, pärast mida töötas Griša 1953—1956 Tallinna Draamateatris näitlejana. Seejärel oli ta aastatel 1956—1963 ja 1963—1981 (vaheaegadega) oli ta Eesti Televisiooni ning Tallinnfilmi režissöör ning 1981—1982 Eesti NSV Riikliku Vene Draamateatri peanäitejuht.
Mööda ei saanud ta ka Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrist, kus ta aastatel 1966-1984 (vaheaegadega) oli erialaõppejõuks.

Ta on lavastanud Draamateatris ja Noorsooteatris ning teinud telelavastusi. Kromanov suri 18. juulil 1984 Lahe külas Rakvere rajoonis infarkti tagajärjel.
Irena Veisaité- Kromanova on koostanud raamatu „Lavastaja Grigori Kromanov” (Tallinn, Eesti Raamat, 1995, 560 lk).

Hannes Korjuse artiklist: “Grigori Kromanov ja Aleksanders Leimanis— Griša ja Ottovitš”, saab teada Griša visiooni kultusfilmiks saanud “Viimse reliikviast”: “Asun sisemise värinaga selle töö juurde. See on mulle uudne, ent ometi huvitav ülesanne. Oleme “Tallinnfilmis” olnud küllalt pikka aega tõsised ja isegi sünged. Tahaks proovida muiata, lihtsalt naerda.”.

Ja naerda ju said kõik. Aga nagu ütleb rahvasuu- pill tuleb pika ilu peale:
“Ning nagu ikka, kui mooramaamehed olid oma töö teinud, siis tuli neil minna. Nii Kromanov kui Leimanis jäid aastateks tööta, mis päädis hiljem juba lõpliku stuudiost lahkumisega. … Kromanovi tee viis Tallinna Vene Draamateatrisse. … Nii Kromanov kui ka Leimanis trumpasid kohalikke kolleege üle Venemaa kultuurivaimsusega: Kromanov Okudžava, Voznessenski, Jevtušenko ja Ahmadulina luuletustega….”

Filmid:
„Põrgupõhja uus Vanapagan” (koos Jüri Müüriga) 1964
„Mis juhtus Andres Lapeteusega?” 1966
“Meie Artur” (dokfilm, koos Mati Põldrega) 1968
„Viimne reliikvia” 1969
„Briljandid proletariaadi diktatuurile” 1975
”“Hukkunud Alpinisti” hotell” 1979

Allikas: TeaterMuusikaKino, nr. 12, 2009, “Grigori Kromanov ja Aleksanders Leimanis— Griša ja Ottovitš”, Hannes Korjus
http://www.temuki.ee/numbers/2009/12/article4998.pdf
Vaata lähemalt >>
Friedebert Tuglas "125"
Friedebert Tuglas “125”
Friedebert Tuglas (Friedebert Mihkelson, kuni 1923) — (1886-1971) prosaist, kriitik, kirjandusteadlane ja tõlkija. Kujunes G. Suitsu kõrval XX sajandi alguse eesti kultuurielu juhtivaks tegelaseks, oli pöördelist rolli mänginud rühmituse "Noor-Eesti" keskseid kujusid. Friedebert oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis (venekeelne haridus) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901 suundus Tartu linnakooli; seal õppimise ajal ilmus lastejutt "Siil". Haridusteed jätkas ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis.Friedebert Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist; ta arreteeriti detsembris ja veetis 2 kuud Toompea vanglas (seal kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906–1917 elas Tuglas pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 1918 abiellus ta Eloga.
Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Aastail 1921–1922 oli Tuglas kirjanikkude ühingu "Tarapita" samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja.Oma sotsiaal-demokraatilike veendumuste pärast oli Fr. Tuglas peale 1905. aasta revolutsiooni kuni tsaarivõimu kukutamiseni poliitiline pagulane (1906-1917), asus põhiliselt Soomes, Pariisis ja Saksamaal, kuid reisis võõraste nimede all veel paljudes teistes Euroopa riikides, millest talletas rikkaliku kultuurikogemuse. Kodumaale jõudes kujunes Tuglas eesti kirjanduselu juhtfiguuriks. Tema eestvedamisel rajati legendaarsed kirjandusühingud "Siuru" (1917-1919) ja "Tarapita" (1921-1922). Fr. Tuglas oli Eesti kultuurkapitali mõtte üks algatajaid (1919), Eesti Kirjanikkude Liidu idee ellukutsujaks ning selle juhatuse esimeheks (1922, 1925-1927). Kirjanikkude Liidu ajakirja "Looming" esimese toimetajana (1923-1926) kujundas Tuglas väljaande demokraatliku suuna, mille traditsioone on hoitud tänaseni. Ta kuulus mitmetesse seltsidesse, juhatustesse, komisjonidesse, toimkondadesse ja žüriidesse, olles nii 1920.-1930. aastate eesti kultuurielus autoriteetne ekspert. Asendamatu oli Fr. Tuglase töö Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena (1929-1940). Fr. Tuglast võib tinglikult pidada ühe eesti kirjanduskriitilise koolkonna rajajaks, mida iseloomustab kõrge analüüsikultuur ja mõttetäpsus, sädelev kirjutamisstiil, koolitatud esteetiline maitse ja kirjandusajalooline erudeeritus, teose sisu ja vormi, keele ja stiili vahekordade hindamine. Lühemate arvustuste, artiklite ja esseede kõrval on Fr. Tuglase sulest ilmunud mitmed mahukad kirjandusajaloolised uurimused: nt. lühimonograafiad "Juhan Liiv" (1914, 1928), "A. H. Tammsaare" (1918), "Ado Grenzsteini lahkumine" (1926) jt.
1974. aastast antakse välja Tuglase novellipreemiat.
Kirjandust:

Novellid: “Hingemaa” (1906)
“Popi ja Huhhuu”
Romaanid:
“Felix Ormusson” (1915)
“Väike Illimar” (1937)
Lühižanrid: “Marginaalia”

Allikas: http://www.kirmus.ee/erni/autor/tugl_b.html Vaata lähemalt >>
Lia Laats "85"
24. aprillil 2004.a. lahkus meie hulgast 78-aastaselt temperamentne ja stoiline Lia Laats (1926–2004), Eesti Näitlejate Liidu auliige.
Näitleja, keda tundis kogu Eesti tänu lahedatele rahvafilmidele “Mehed ei nuta”, “Noor pensionär” ja “Siin me oleme”. Kuid ekraanilt sai see kunagi nii kaunis nägu tuttavaks juba 21-aastasena, filmist “Elu tsitadellis” (1947).

Nende filmiperioodide vahele jäi aga Laatsi põhitöö teatri- ja estraadilaval. Kindlasti sobis talle “Tõrksa taltsutuse” Katariina, keda ta mängis 1949. aastal Pärnu Endlas. Andeka näitlejatari kuldaeg möödus siiski Vanemuises aastatel 1960–1976. Teatrisõbrad mäletavad teda lavastustest “Ookean”, “Olen 30 aastane”, “Kolmekrossiooper”, “Leskmees”, “Mee maik”, “Tagahoovis” ja paljudest teistestki. Tipphetked sündisid partnerluses Einari Koppeli ja Jaan Sauliga. Ajalukku läheb tema Iokaste Sophoklese “Kuningas Oidipuses” (1963). Laatsi elustada olid ka peaosad algupärandites: Ain Kaalepi “Sinu silmad ja minu silmad” ja Kersti Merilaasi “Kaks viimast rida”.

Siis sai ring täis: Lia Laats pöördus tagasi oma noorpõlveteatrisse Estoniasse ja hakkas uuesti esinema ka estraadižanris, millele ta oli kunagi kinkinud oma lavanooruse parimad aastad 1950-ndatel. Suurt professionaali krooniti ka rahva lemmikuna – 1990. aastal sai ta Meie Matsi huumoriauhinna.

Iseseisva ja alati püstipäise naisena läks Lia Laats läbi elu. See vapper meelekindlus, millega ta trotsis haigusi ja saatuselööke, jääb meelde kõigile – ka neile, kes pole ehk ühtki ta säravat teatrirolli laval näinudki. Filmid siiski jäävad. Ja teater ongi alati üksnes mälestus.

Allikas: 27.04. 2004 “Eesti Päevaleht”, In Memoriam Lia Laats, Eesti Näitlejate Liit
Vaata lähemalt >>
Kinomaja 30
Kinomajal täitus 30. juubel!
Eesti Filmiarhiiv õnnitleb! Vaata lähemalt >>
Jaan Poska "145"
Jaan Poska— “145”

24.01. 1866-07.03. 1920
Olles üles kasvanud täiesti venevaimulises õhkkonnas, on ehk üllatav, et ta oli alati suur eesti isamaalane, nagu on näidanud tema tegevus.
Pärast ülikooli lõpetamist 1890.a. hakkas noor advokaat Tallinnas tööle eraadvokaadina. 1900. aastal asus Jaan tööle Konstantin Pätsi juriidilise abilisena. Aastal 1904 valiti Jaan Poska Tallinna linnavolinikuks ning järgmisel aastal linnavolikogu juhatajaks.

1913–1917 oli Jaan Poska Tallinna linnapea. Linnapeana soosis ta uuendusi. Märtsist oktoobrini 1917 oli Jaan Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Sel perioodil eraldati ka Lõuna-Eesti Liivimaa kubermangust ja ühendati Eestimaa kubermanguga. Haldusreformi läbiviimiseks moodustati Eesti Maanõukogu. Jaan Poska vastutas kubermangukomissarina Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) valimiste läbiviimise eest.
28. novembril kuulutas Eesti Maanõukogu ennast kõrgeimaks võimuks Eestis. 24. veebruaril 1918 määras Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks. Hiljem kuulus ta Eesti Ajutisse Valitsusse peaministri asetäitjana ja kohtuministrina.

1918-1919 hankis Poska Eesti välissaatkonna juhina Lääne-Euroopas Eestile diplomaatilist tunnustust ja osales Pariisi rahukonverentsil. 1919. aastal naasis Poska kodumaale, olles Eesti Asutava Kogu liige ja välisminister.
Ta nimetati Nõukogude Venemaaga peetavate rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks.
15. detsembril 1919 avas ta Tartu rahulepingu läbirääkimiste esimese istungi eestikeelse kõnega. Ametlikult vormistati Tartu rahu 2. veebruaril 1920 rahulepingu allakirjutamisega. Sellega võite lähemalt tutvuda meie Tartu Rahu väljapanekuga meie kodulehel.
Pärast rahulepingule allakirjutamist jätkas Poska tööd advokaadina ja tegeles põhiseaduse valmistamisega. 4. märtsil 1920 juhatas ta viimast korda põhiseaduskomisjoni koosolekut.

Nii särava karjääri kõrval jõudis Poska rajada ka suure perekonna. 1895.a. abiellus Jaan Poska Constance Ekströmiga (1870-1926). Kokku oli neil üheksa last, pea kõigil neil oli silmapaistev karjäär, lisaks sündis Jaani ja Constance’i laste abieludest palju andekaid inimesi, keda tänagi teame.
Advokaat ja naisliikumise tegelane mag. jur. Vera Poska-Grünthal abiellus Timotheus Grünthaliga— Asutava Kogu liikme ja hilisema riigikohtunikuga. Nende abielust sündis luuletaja Ivar Grünthal. Ajakirjandusdoktor Tatjana Poska abiellus kõige pealt Aleksander Arderiga— laulja ja pedagoogiga, kellega neil sündis poeg Arpad Arder. Arpadil, baptistist vaimuliku perekonda sündis kaks andekat poega— luuletaja Ott Arder ning muusik Jaan Arder, kelle tütreks on laulja Helin-Mari Arder. Seejärel abiellus Tatjana kirjaniku, ajaloolase ja ühiskonnategelase Eduard Laamaniga. Nende tütrest Ilona Laamanist, sai luuletaja.

7. märtsil 1920 Jaan Poska suri. Ta on maetud Siselinna kalmistule Tallinnas.

Allikas: Vikipeedia
Vaata lähemalt >>
Mark Soosaar- 65
Mark Soosaar— 65

12. jaanuaril 1946. aastal Viljandis sündinud Mark Soosaar on teatavasti Eesti filmilavastaja ja poliitik.
1970. aastal lõpetas Soosaar Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi. 1970-1978 töötas ta Eesti Televisioonis ning 1978-1991 “Tallinnfilmis” režissööri-operaatorina. 1986. aastal Pärnusse kolides asutas ta ühe-mehe-filmistuudio Weiko Saawa Film, milles jätkab tööd siiani.

1987. aastal astuas ta Lennart Meriga koos Pärnu Rahvusvahelise Dokumentaal- ja Antropoloogiafilmide Festivali, mis siiani iga suvi tema juhtimisel toimub.
Filmitegemist on Mark Soosaar õppinud nii USA ülikoolides (Berkeley, Montana) kui ka Mongoolia Rahvuslikus Kultuuri Ülikoolis. UNESCO konsultandina on Soosaar alates 2000. aastast õpetanud filmitegemist mongolitele, jakuutidele, tiibetlastele.

1992. osales ta Pärnu Chaplini Keskuse asutamisel ning võttis 1998.a. osa sihtasutuse Pärnu Uue Kunsti Muuseumi asutamisest.

Sosaarel on selja taga ka poliitiline karjäär. 1976–1989 kuulus ta EKP-sse, 1998–2001 Rahvaerakonda Mõõdukad, 2002–2004 Eesti Keskerakonda ja alates 2005. aastast Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. On olnud X ja XI Riigikogu liige ning tegutsenud ka Pärnu linnavolikogus.

Allikad: Vikipeedia, www.chaplin.ee
Eesti Filmiarhiiv õnnitleb!
Mark Soosaare filmograafia:

“Kuidas kalamehed elavad” (1972 “Eesti Telefilm”)
"Kihnu naine" (1973)
“Eesti talufilm” (1973)
“Vaarao sõjavägi” (1974)
"Maised ihad" (1977)
“Tuhandeaastane muusika” (1976-1978 “Eesti Telefilm”)
“Pühapäevamaalijad” (1979 “Tallinnfilm”)
"Jõulud Vigalas" (1980 “Tallinnfilm”)
“Vilsandi, mu kodu” (1981 “Tallinnfilm”)
“Härra Vene Maailm” (1981 “Tallinnfilm”)
“Jaan Oad” (1982 “Tallinnfilm”)
“Aeg” (1983 “Tallinnfilm”)
“Mängutoos Manilaiul” (1984 “Tallinnfilm”)
“Lasnamäe” (1985 “Tallinnfilm”)
“Kosklad” (1985 “Tallinnfilm”)
"Kihnu mees" (1985 “Tallinnfilm”)
“Ühepuulootsik” (1986 “Tallinnfilm”)
“Sadam udus” (1986 “Tallinnfilm”)
“Elu ilma…” (1987 “Tallinnfilm”)
"Miss Saaremaa" (1989 “Tallinnfilm”)
"Riigivanem I" (1991 “Tallinnfilm”)
“Riigivanem II” (1991 “Tallinnfilm”)
"Eesti esimene kodanik" (1992 Weiko Saawa Film, Mainos TV, ETV)
"Mission Impossible" (1995 Weiko Saawa Film)
“Lõputu lugu Estoniast” (1996 Weiko Saawa Film)
"Isa, poeg ja püha Toorum" (1997, Weiko Saawa Film)
“Pavarotti in Estonia” (1998 Weiko Saawa Film)
“Tulla, et minna” (1999 Weiko Saawa Film)
“Rootsi jõuluvana” (1999 Weiko Saawa Film)
"Nikolai tänav Pärnus" (2001 Weiko Saawa Film)
“La Paloma” (2001 Weiko Saawa Film)
"Anu Raud – elumustrid" (2002 Weiko Saawa Film)
“Liblikate kodu” (2004 Weiko Saawa Film)
“Hulluv hollandlane” (2005 Weiko Saawa Film)
“Kolm kujurit” (2005 Weiko Saawa Film)
"Hääl maa ja taeva vahel" (2006 Weiko Saawa Film)
"Vabatahtlikud" (2007 Weiko Saawa Film)
"Vilsandi - Eesti looduskaitse häll" (2010 Weiko Saawa Film)
Vaata lähemalt >>
Sulev Nõmmik- "80"
Sulev Nõmmik

11. jaanuar 1931 Tallinn – 28. juuli 1992 Kuressaare.
Kõigi poolt armastatud Sulev Nõmmik oli teatavasti eesti näitleja, lavastaja, humorist ja tantsija.

1959. aastal lõpetas ta Tallinna Koreograafiakooli ja Tallinna Kultuurharidusala Kooli. Seejärel õppis ta aastatel 1960–1964 lavastamist Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis.

Aastatel 1947–1962 töötas Sulev Nõmmik vaheaegadega “Estonias” balletitantsijana, aastatel 1962–1992 näitleja, näitejuhi ja lavastajana.
Nii oli S. Nõmmik “Estoniaga” seotud oma surmani. Selle aja jooksul jõudsid lavale mitmed publiku südamed võitnud ja aastakümneid repertuaaris püsinud operetid ning muusikalid: Oidi „Muhulaste imelikud juhtumised“ (1962), Raudmäe „Kiri nõudmiseni“ (1965), Valgre ja Raudmäe „Muinaslugu muusikas“ (1967), Vinteri ja Raudmäe „Pipi Pikksukk“ (1969), Leigh’ „Mees La Manchast (1971), Straussi „Nahkhiir“ (1973), Vinteri „Suvitajad“ (1977) jpt.

Neeme Kuningas on öelnud, et :„Sulev Nõmmikuga seostuvad mõlemad teatrimaskid, naerev ja tõsine. Teda kiputakse pidama vaid veidrikust naerutajaks, mahlaka ja rahvapärase ütlemisega koomikuks, kuid lähedastel teatrikolleegidel oli privileeg märgata ka tema võimet ja oskust uurida inimest süvitsi.”

Estraadinäitlejana oli Sulev Nõmmik kõige tuntum Kärna Ärni rollis. Ta esitas ka palju sketše koos Ervin Abeliga ning mängis filmides. Ta kirjutas tavaliselt oma estraadikavad ise ning avaldas ka vesteid.

Sulev Nõmmik on kultusfilmide "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme!" (1979) režissöör ning koos Enn Vetemaaga sai kirjutatud ka nende filmide stsenaariumid.

Sulev Nõmmiku sõber Priit Aimla meelest hoiavad eestlased armastatud Kärna Ärni kehastaja mälestust hästi. Palju paremini, kui hoiti Nõmmikut eluajal.

«Tema filme näidatakse mitu korda aastas. Kui vanasti kriitikud teda võidu kirusid ja pidasid seda peaaegu et kultuurisündmuseks, kui said mõnda tema filmi või operetti maha teha, siis nüüd ei saada enam tema filmideta hakkama,» tõdeb Aimla (11.01. 2006, Katrin Pauts, “Sulev oleks oma sünnipäeval tööd rabanud”, “Õhtuleht”).

Allikad: Vikipeedia, www.ohtuleht.ee, www.opera.ee

Vaata lähemalt >>
Voldemar Panso "90"
Voldemar Panso — “90”

30. november 1920 Tomsk – 27. detsember 1977 Tallinn

Voldemar Panso oli legendaarne eesti lavastaja, näitleja, teatri- pedagoog ja -teadlane.

Panso lõpetas Tallinnas Riikliku Lavakunstikooli (1941) ja Moskvas Teatriinstituudi (GITIS) (1955). 1958–1965 oli ta GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat).

Aastatel 1941-1950 ja 1955-’58, pärast Moskva režiiõppe lõpetamist, oli ta Draamateatri näitleja.
1956-’76 oli tema põhiline loominguaeg. Sel ajal töötas ta lavastaja, teatrijuhi ja pedagoogina. 1957. a. kui taas loodi lavakunstikateeder oli ta selle juht ja kursuste juhendaja kuni surmani.
Samal ajal, 1965.a. rajas ta Noorsooteatri, mille peanäitejuhiks oli ta 1970.aastani. Pärast teda võttis järje üle Mikk Mikiver. Aastatel 1970-1976 oli Panso Draamateatri peanäitejuht.

Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu Jõnn" ning Frederic Loewe’i "Minu veetlev leedi", Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "Täna mängime "Seitset venda"".
Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist.
Teatriloolase Lea Tormise arvates võiks eraldi rõhutada Panso Tamsaare lavastusi, kelle tõlgandamisse, eriti silmas pidades “Tõde ja Õigust”, ta uusi jooni tõi. Seda dramatiseeringuis– "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene".

Panso on ka kirjateoseid loonud— dramaturgiast nt. "Põrgupõhja uus Vanapagan: kolmeteistkümnes pildis" (dramatiseering; Tallinn 1946); reisikirjadest nt. "Laevaga Leningradist Odessasse, ehk, Miks otse minna kui ringi saab" (reisikiri; Tallinn 1957), "Naljakas inimene. 1, Kassarimaa" (Tallinn 1965; valitud peatükke Kärdla 2003; uustrükk Tallinn 2007); teatrist: "Töö ja talent näitleja loomingus" (Tallinn 1965; 2. trükk Tallinn 1995); iseendast "Portreed minus ja minu ümber" (Tallinn 1975; 2. trükk Tallinn 2007) ning avaldatud on ka tema päevikud: "Päevaraamatud 1931–1946", I (Eesti Draamateater, Tallinn 2007) ja "Päevaraamatud 1946–1956", II (2007).
Aga loomulikult on ka teised Pansost kirjutanud. Andrus Kivirähk on Voldemar Panso mälestuste, päevikute ja artiklite põhjal kirjutanud näidendi kahes vaatuses "Voldemar" (lavastas Eesti Draamateatris Merle Karusoo, nimiosas Tiit Sukk, esietendus 25. märtsil 2007; raamatuna ilmunud Eesti Draamateatri väljaandel sarjas Näidendiraamat nr 4, Tallinn 2007). Kivirähk on kirjutanud ka näidendi "Teatriparadiis" (lavastaja Ain Mäeots, esietendus Vanemuises 27. märtsil 2006), kus üheks tegelaseks on Voldemar Panso.

Aastast 1978 antakse Voldemar Panso sünniaastapäeval välja Voldemar Panso nimeline preemia, mis on mõeldud noorte andekate EMA Kõrgema Lavakunstikooli lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks. Panso nimelise preemia on näiteks saanud: Andrus Vaarik (1980), Elmo Nüganen (‘86), Merle Jääger (‘88), Marko Matvere (‘89), Tambet Tuisk (‘99), Priit Võigemast (2000), Elisabet Tamm (‘01) jne.

Veebiportaali www.estonica.org artiklis “Voldemar Panso teater—
paradokside aeg” on Pansot kirjeldatud järgmiselt:“Igal juhul mõjus Voldemar Panso tulek Eesti 1950. aastate räsitud, mitmeid truppe liitnud-lahutanud teatripilti kui sõõm vett sotsialistliku realismi kõrbes. Kuigi tema õpetus pärines otse Eestit laastava võõrriigi südamest, Moskvast, tõi see kaasa vabanemise vulgaarsotsioloogiast ja mustvalgest maailmapildist. Kindlasti oli Moskva-minevik Pansole ka omalaadseks indulgentsiks, mis andis kindlama tagatise reformide läbiviimiseks.
Kui püüda Panso pärandit siinkohal kiirelt kokku võtta, võib öelda, et tänu temale pääsesid eesti lavale kaks seni veel tundmatut nähtust: esiteks, inimene oma psühholoogilises rikkuses ja paradoksaalsuses (paradoksi ja suurte kujundite kasutamine iseloomustab ka Panso lennukalt pateetilist kirjanikusulge) ning teiseks, režii ambivalentne kujundikasutus.”

Voldemar Panso on öelnud: “Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.”

Allikad: Vikipeedia, Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, www.estonica.org
Vaata lähemalt >>
Artur Rinne- "100"
Artur Rinne— “100”

25.09. 1910- 31.01. 1984

Narvas sündinud Eesti rahvalaulik, Artur Rinne, kes suri Tallinnas, oli aastatel 1929-1943 “Estonia” ooperikoori laulja, 1934-1938 ja 1941-1944 sama teatri solist, 1945-1949 “Vanemuise” teatri lavastaja. Aastal 1950. represseeriti Rinne vanglilaagrisse Põhja-Venemaal, kust ta saabus Hruštšovi sulaga 1956. aastal.
Aastatel 1956-1970 töötas ta Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis režissöörina ja 1947-1950 ja 1971-1980 ENSV Riikliku Filharmoonia solistina.

Rein Veidemann on 2009. a. 3. aprilli “Postimehe” artiklis “Taas üks kild Eesti saatuseloost— Artur Rinne”, kirjutanud järgmist:

“Rinne oli maarahva laulik. 1930. aastate algusest, mil Rinne mehelik bariton plaatidele jõudis, seejärel raadiosse ja siis maarahva pidudele, Rinne surmani sümboliseeris tema isik kuldset Pätsi-aega, kuhu kuulusid «Kuldne kodukotus», «Mets mühiseb», «Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub», «Vana vokk» jpt.

Rinne legendaarsus kinnistus sellega, et ta jätkas Eesti-aegsete laulude laulmist Nõukogude ajal – siis mõjus nende kuulamine rahvale kui palsam hingele. Rinne laulud viisid kuulajad aega, kus kõik näis veel harmooniliselt kaunis ja lootusrikas. Rinne oli suur lohutaja”.


Vaata lähemalt >>
70 aastat juunipöördest
Kronoloogia

16.06. 1940— NSV Liit esitas ultimaatumi, nõudes neile meelepärase valitsuse moodustamsit ja Punaarmee täiendavate jõudude lubamist Eesti Vabariigi territooriumile.

19.06. 1940— Tallinna saabus NL Ülemnõukogu juhatuseliige Andrei Ždanov, kelle juhtimisel viidi 21.06. läbi riigipööre, mida täna tunneme juunipöörde nime all. 19. ja 20.06. kohtus ta Tallinna välja kutsutud Maksim Undiga, kellele tehti ettepanek hakata uues valitsuses siseministriks ja anti käsk organiseerida rahvakogunemised üle Eesti.
Samal päeval algas täiendavate väeosade saabumine Eestisse.

20.06. 1940— Organiseeriti miitinguid, kutsudes töölisi üles valitsust kukutama ja tänavatele meelt avaldama. Tallinna töölisvõimla saali kogunes u. 800-1000 töölist.

21.06. 1940—Kõikides Eesti suuremates linnades korraldati miitinguid, millel nõuti valitsuse tagasiastumist. Tallinnas toimus miiting Vabaduse väljakul, kust marsiti Kadriorgu. President Päts, kelle kõrval lossi rõdul olid ka kindral Laidoner ja kolonel Grabbi, soovis meeleavaldajate esindajatega läbi rääkida, kuid ta katkestati esimese lause järel sõimuga.
Edasi suundusid demonstrandid keskvanglasse ning vabastasid ise kõik sealviibivad vangid, kellest suurem osa oli kriminaal- kurjategijaid. Õhtul jõudsid meeleavaldajad Toompeale, kus Pika Hermanni tornis heisati punalipp.
Sama päeva õhtul välja kuulutatud “rahvavalitsuse” etteotsa määrati Moskva näpunäidetel kirjanik Johannes Vares(-Barbarus)
ning ministrikohtadele sotsialistlike vaadetega haritlasi, kellest paljud ei olnud ilmselt teadlikud oma osast seadusliku võimu usurpeerimises ning lootsid naiivselt Eestis rahvavalitsuse kehtestamist.

Vahetult pärast uue valitsuse ametissenimetamist alustasid okupandid iseseisva Eesti riigiaparaadi kohtu- ja korrakitsesüsteemi, omavalitsusorganite, ühiskondlike organisatsioonide jt. tsiviilühiksonna kandvate osade korrakindlat lammutamist.
05.07. 1940— Joh. Varese valitsus saatis kehtivaid seadusi eirates laiali Riigikogu ja kuulutas välja ennetähtaegsed üldvalimised.

14.-15.07. 1940— Toimusid Eesti Riigivolikogu valimised.
Farsiks kujunenud valmistel kogusid ühte valimisplokki koondatud kommunistid ja nende toetajad võimude teatel 92,9% häältest. Esimeste sammudena otsustas uus “parlament” kuulutada välja ENSV ning taotleda selle vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu.

21.07. 1940— II Riigivolikogu kuulutas välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi.

22.07. 1940— Riigivolikogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti astumise puhul NSV Liitu.

06.08 1940— Moskva viis oma annektsiooni lõpuni— NSV Liidu Ülemnõukogu võttis ENSV oma koosseisu.

Allikad: Vikipeedia, www.estonica.org




Vaata lähemalt >>
Noored Kotkad- 80
Noored kotkad— 80

Noored kotkad, lühendatult noorkotkad on Kaitseliidu juures tegutsev vabatahtlik skautlik poisteorganisatsioon, mis asutati Kaitseliidu Vanematekogu otsusega 27. mail 1930. a.-l. Enne laiali saatmist 1940. a.-l oli Eestis 20 000 noorkotkast ja 1800 noortejuhti. Noorte Kotkaste organisatsioon taastati 12. augustil 1989 Pärnumaal Tahkurannas.
Noorkotkaste esimeseks peavanemaks oli aastail 1931-1940 Kaarel Eenpalu, temale järgnes kindral Johan Laidoner. Alates aprill 2007 on peavanema kohustetäitjaks Silver Tamm.
Noorte Kotkaste patrooniks on 2007.aastast Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Aastast 2000 oli patrooniks president Lennart Meri ja enne II maailmasõda president Konstantin Päts.
Organisatsiooni ülesanneteks on skautlike kasvatusmeetodite ja treeningu kaudu kasvatada noortes tasakaalukust, sõbralikkust, ausust, südamlikkust ja viisakust, arendada tööarmastust, juhtimisoskust, otsustusvõimet, visadust, iseseisvust ja enesevalitsemist, süvendada noortes armastust oma kodu ja isamaa vastu, valmistada neid ette kaitseväeteenistuseks ja anda oskusi hädasolija abistamiseks.
Noorte Kotkaste organisatsiooni eesmärk on suunata noori õigele teele- kasvatada noori vaimselt ja kehaliselt terveiks Eesti kodanikeks. Me oleme oma südameasjaks võtnud aidata Eesti riigil kasvatada noortes armastust oma kodumaa, austust oma vanemate ja sõprade vastu. Arendada neis oskust olla iseseisvad ning tulla toime erinevates eluohtlikes olukordades. Samuti peame oluliseks noorte kehaliste võimete arendamist ning tervislike eluviiside tutvustamist. Ning mis peamine – hoida meie tulevikku eemal igasugustest pahedest.
Praegu tegutsevad noorkotkaste malevad Eesti kõikides maakondades Kaitseliidu malevate juures, kus nende tegevust juhivad noorkotkaste malevate juhatused. Noorte Kotkaste organisatsiooni kuulub üle 4000 poisi ja noormehe.
Allikas: Vikipeedia
Vaata lähemalt >>
Georg Ots "90"
“Georg Ots oli legend juba eluajal, oli enam kui laulja”, kirjutab Kulle Raig, kelle sulest ilmus Otsa elulooraamat “Saaremaa valss”. Tõsi, üle Nõukogude Liidu, Soome ja Eesti tuntud ja armastatud lauljat teavad ja mäletavad kõik ka tänapäeval.

Georg Ots sündis 1920.a. Petrogradis. Samal aastal kolis perekond Eestisse, kus isa Karl Otsast sai alguses “Estonia” koorilaulja, hiljem juba ooperi- ja operetisolist.
Prantsuse lütseumist hariduse saanud poisil olid keeled suus, ta armastas ka sporti teha, laulda ja joonistada. 1941.a. abiellus tehnikaülikooli tudeng rikka kaupmehe tütre Margotiga. Samal aastal mobiliseeriti ta Punaarmeese ja evakueeriti meritsi Venemaale. Jaroslavlis, Riiklike Kunstiansamblite kooseisus hakkas Georg Ots tegelema laulmisega.
Eestisse naastes, liitus G. Ots 1945.a. “Estonia” teatri ooperi- ja operetitrupiga, aastatel 1944-’46 õppis ta Tallinna Muusikakoolis. 1951.a. lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi Tiit Kuusiku klassis. Lühikest aega (1951/’52) oli ta ka mõlema asutuse direktoriks

1975.a., vaid mõni kuu pärast legendaarse laulja surma anti tema nimi Eesti ja Soome vahel seilavale reisilaevale ning Georg Otsa nime sai ka Tallinna Muusikakool.

Olles 30 aastat ooperisolistiks, osales Georg Ots 65 ooperis, operetis ja muusikalis. Unustamatud rollid tegi Ots järgmistes teostes: Mozarti “Don Giovanni”, “Võluflööt” ja “Figaro pulm”; G. Verdi “Rigoletto”, “Othello”, “Traviata” ning kuulsaim oli ta Rubinsteini “Deemonis”.
Teatriajalukku on ta läinud ka lavastajana, tuues lavale “Kõrbelaulu” ja “Tsirkuseprintsessi”. Surma tõttu jäi pooleli “Don Giovanni lavastamine”.
Mitmekülgselt andekana on ta läinud ka meie kinoajalukku, olles mänginud filmides “Valgus Koordis”, “Juhuslik kohtumine”, “Kolme katku vahel”, “Mister X” ja “Colas Breugnon”.

Väljaspool Eestit saavutas Georg Ots kuulsuse estraadilauludega. Tema repertuaaris oli üle 500 kammer- ja levilaulu, lääne, vene ja eesti autorite sulest ligi 20 eri keeles.

Georg Ots oli väga mitmekülgne laulja ja inimene. Loodus oli talle kinkinud kauni tämbriga baritonihääle, sügava musikaalsuse, kordumatu näitlejaande ja meheliku välimuse, ta mängis hästi klaverit ja valdas mitmeid keeli. Tema hääl ei olnud täiuslik kui sihikindel töö viis tema kunsti täiuseni. Tema lauljatee oli pidev enesetäiendamise tee.

2007.a. linastus Peeter Simmi lavastatud film “Georg”, milles Georg Otsa mängis Marko Matvere.

Allikad: Vikipeedia
G. Otsa Muusikakooli koduleht
Vaata lähemalt >>
Elbert Tuganov-90
(22.02.1920- 22.03.2007)

Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganov pärineb isa liinis Osseetia aristokraatiast ja ema liinis mulgi talupoegade-käsitööliste sugupuust. Tuganovi isiksuse kujunemisse jätsid otsustava jälje aastad 1927-1939 Berliinis, kus leidis aset ka esimene kohtumine animafilmiga. 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel käinud, leidis ta Berliini erastuudiotes tööd reklaam-joonisfilmi alal. Kolmes joonisfilmistuudios töötanud suur Disney filmide austaja spetsialiseerus Döring-Film Werke stuudios värvijaks. Tema tööks sai valmis pliiatsijoonis tušiga tselluloidile kanda. Reklaamjoonisfilme näidati kinos seansside ahel. Kuigi väikesi reklaamjoonisfilme ei saanud võrrelda Disney stuudio suurte filmidega, tehti tehniliselt kõike põhimõtteliselt samamoodi ja Tuganov sai joonisfilmitehnikaga päris hästi tuttavaks.

Tuganov soovis õppida arhitektiks, kuid esmalt tuli läbida sõjaväeteenistus ja nii saabus ta 1939.a. suvel Tallinna. Austusest džigittidest esivanemate vastu valis ta ratsaväe. 1. septembrist 1940 kuulus ta juba Punaarmee koosseisu ja teenis läbi kogu sõja.

Pärast demobiliseerumist asus Tuganov tööle “Tallinnfilmis” operaatori assistendina. Filmikaamera võttevalmis seadmise, laadimise ja õige väntamiskiiruse sai Tuganov kiiresti kätte. Siis hakkas ta Konstantin Märska ehitatud multipingil pealkirju filmima. Tolleaegse tehnika piires oli Elbert Tuganov osav kombineeritud võtete teostaja, tema käte alt lendas üle ekraani esimene filmitud nõukogude “sputnik”. 1957.a. astus mängu saatus ja vabanedes teiste käskude täitmisest sai Tuganov taani kirjaniku Jens Sigsgaardi raamatust “Palle üksi maailmas” idee ja teema ning hakkas tegema esimest eesti nukufilmi “Peetrikese unenägu”. Töögruppi valis Tuganov noore operaatori Aimeé Beekmani, kunstnikuks Rein Raamatu, operaatori assistendiks Heino Parsi ja heliloojaks Boris Kõrveri. Eesti esimene nukufilm “Peetrikese unenägu” valmis 1958. aastal.

Aastatel 1958-1963 oli üheksa esimese eesti nukufilmi ainurežissöör Elbert Tuganov. Järgnesid osavõtud festivalidest ja auhinnad. Oskar Lutsu “Nukitsamehe” ainetel loodud Tuganovi kolmas nukufilm “Metsamuinasjutt” tõi filmifestivalil Bukarestis 1960.a. esimese rahvusvahelise auhinna eesti nukufilmikunstile. “Ott kosmoses” sai aga eriauhinna rahvusvahelisel austronautika- ja kosmosefilmide festivalill Deauville’is 1963.a. viienda nukufilmiga “Mina ja Murri” (1961) kasvas stuudio filmirühm juba kahekümnele inimesele.
Regulaarne nukufilmitootmine oli loodud.

Tuganovi vallatud lastefilmid on täis ootamatusi ja väldivad liigset moraliseerimist, kuid nendes on alati teatav sõnum.
Järk-järgult läks Tuganov üle täiskasvanute teemadele ja hakkas eksperimenteerima lamenukkudega. Filmid “Just nii” (1963), “Park” (1966), “Jonn” (1966), “Hammasratas” (1968) ja “Jalakäijad” (1971) pilasid nõukogude bürokraatiat. Hoogne huumor prevaleerib paroodilistes filmides “Eesel, heeringas ja nõialuud” ja “Verine John” (1974).
Aimefilm “Žanri sünd” (1967) võtab kokku animafilmi tekkimise ja kujunemise XIX-XX sajandi vahetusel. Sama ainevalda käsitleb ka Tuganovi väike raamat “Liikuvad pildid” (1979).
Eksperimenteerida armastas Tuganov eluaeg. Piksillatsioonfilmimise abil teeb ta reportaaži laulupeost— “Inspiratsioon” (1975) ja teadaolevalt maailma esimese stereoskoopiline nukufilm “Suveniir” (1977).
Tuganov kasvas inglise ja tšehhi animatsiooni mõjuväljas.

Tuganovi mitmekülgne kunstianne on andnud silmapaistvaid tulemusi. Heas nukufilmi režissööris peab olema kunstnikku, skulptorit, arhitekti ja karikaturisti. Tuganovi seatud teel arenes animatsioon rahvuslikku kultuurirada pidi, uude kunstiliiki kaasati algusest peale Eesti heliloojaid, kunstnikke ja kirjanikke.

Elbert Tuganov on ka üheksa reklaamfilmi režissöör.

Tuganov jõudis avaldada memuaarraamatu “Jalutuskäik läbi sajandi” (1998) ja tõlkida Põhja-Osseetia rahva eepose “Nardid” (2005) eesti keelde.

Elbert Tuganovi filmograafia

  • “Peetrikese unenägu” 1958
  • “Põhja konn” 1959
  • “Metsamuinasjutt” 1960
  • “Ott kosmoses” 1961
  • “Mina ja Murri” 1961
  • “Kaks lugu” 1962
  • “Peaaegu uskumatu lugu” 1962
  • “Talent” 1963
  • “Just nii” 1963
  • “Viimne korstnapühkija” 1964
  • “Tublid loomad” 1964
  • “Lapsed ja puu” 1965
  • “Hiirejaht” 1965
  • “Jonn” 1966
  • “Park” 1966
  • “Žanri sünd” 1967
  • “Hammasratas” 1968
  • “Kurepoeg” 1967
  • “Ahvipoeg Fips” 1968
  • “Eesel, heeringas ja nõialuud” 1969
  • “Aatomik” 1970
  • “Aatomik ja jõmmid” 1970
  • “Jalakäijad” 1971
  • “Autosõitjad” 1972
  • “Krõll” 1972
  • “Uued sõbrad” 1973
  • “Verine John” 1974
  • “Õed” 1974
  • “Inspiratsioon” 1975
  • “Kloun ja Kroops” 1976
  • “Kuldne eesel” 1976
  • “Suveniir” 1977
  • “Köpeniki kapten” 1978
  • “Kaupmees ja ahvid” 1979
  • “Giufa” 1979
  • “Giufa ja ahvid” 1979
  • “Ohver” 1980


    Vaata lisaks: lõik Eesti esimesest animafilmist Peetrikese unenägu (1958) (29 Mb wmv fail)

    Vaata lähemalt >>
  • Tartu Rahu - 90
    Tartu Rahu- “90”

    Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.
    Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsuse ja inglise keelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr. XI 1922. aastal.
    Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.
    Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.
    Rahulepingule allakirjutanud:
    -Eesti Demokraatliku Vabariigi Valitsuse esindajad:
    - Asutava Kogu liige – Jaan Poska,
    - Asutava Kogu liige – Ants Piip,
    - Asutava Kogu liige – Mait Püüman,
    - Asutava Kogu liige – Julius Seljamaa,
    - Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots.
    -Venemaa Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esindajad:
    -Tööliste, talupoegade, punaarmeelaste ja kasakate nõukogu Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige – Adolf Joffe,
    -Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige – Issidor Gukovski
    Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".
    Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust ja Eestist sai esimene riik, mis tunnustas Nõukogude Venemaad. Tartu rahuleping avas mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse.
    Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust.
    Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks.

    Tartu Rahu on Eesti diplomaatia algusaja suurim saavutus ja Eesti riigi üks tähtsamaid vundamendikive.
    Eesti leidis oma sammuga lahenduse Nõukogude-Vene blokaadi tõttu tekkinud maailmapoliitilisele ummikule. Välisilmale oli see tõestuseks, et Nõukogude Venemaaga on võimalik läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida.
    Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.
    Eestile tähendas Tartu rahu Vabadussõja juriidilist lõppu ning kaks aastat varem välja kuulutatud iseseisvuse tunnustamist de jure. Lepingu sõlmimise järel arenes siinne majanduselu tänu asjaolule, et Nõukogude Venemaa müüs suure osa oma tohututest kulla- ja väärismetallide varudest 1920. aastate algul Läänele just Eesti kaudu.

    See 89 aastat vana leping, üks meie iseolemise baasdokumentidest, lasebki meil nüüd elada demokraatliku iseseisva riigina; me saame olla läänelik õigusriik, vaba paljudest pahedest, mis on jäänud kummitama mitmeid neid riike, kelle saatust pidime viiekümne okupatsiooniaasta vältel jagama. (President T.H. Ilves'e kõne 02.02. 2009.a. )


    Tartu rahu kronoloogia

  • 5. 12. 1919- algab Tartu rahukonverents. Läbirääkimiste esimesel etapil toimuvad vaidlused Eesti-Vene piirijoone ja sõjaliste tagatiste ümber.

  • 7.-20.12. 1919- Narva all toimuvad ägedad lahingud pealetungiva Punaarmeega, kes püüab relvadega mõjutada Tartu rahukõneluste käiku.

  • 28.-30.12. 1919- Punaarmee viimased meeleheitlikud otserünnakud takerduvad Eesti sõjaväe kaitses.

  • 31.12. 1919- Tartus kirjutatakse alla Eesti-Vene vaherahulepingule ning parafeeriakse kokkulepped vastastikue tunnustamise, riigipiiride ja tagatiste kohta.

  • Jaanuar 1920- jätkub rahuläbirääkimiste teine voor Tartus.

  • 03.01. 1920- kell 10.30. hakkab kehtima vaherahu.

  • 2. 02. 1920- kell 00.45. kirjutatakse Tartus alla rahulepingule Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahel.

  • 4.02. 1920- Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ratifitseerib Tartu rahulepingu.

  • 13.02. 1920- Asutav Kogu ratifitseerib Tartu rahulepingu.
    Vaata lähemalt >>
  • Otsustav Oktoober 1939
    1939.aasta kronoloogia

  • 07.06. 1939- Eesti ja Läti välisministrid kirjutavad Berliinis alla mittekallaletungilepingule Saksamaaga.

  • 23.08. 1939- Nõukogude Liit ja Saksamaa sõlmivad mittekallaletungilepingu ehk Molotov-Ribbentropi Pakti, mille salaprotokollides jagati omavahel ära mõjusfäärid.

  • 25.09. 1939- Nõukogude Liit alustas luurelende Eesti kohal, et aerofotode ja vaatluse teel kindlaks teha, kas Eesti mobiliseerub.

  • 28.09. 1939- sõlmitakse vastastikuse abistamise leping- e. nn. baaside leping— Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel.

  • 06.10. 1939- Adolf Hitler peab kõne, milles kutsub ajaloolisele kodumaale tagasi NSV Liidu mõjusfääri jäävates riikides— Eestis, Lätis ja Leedus elavad rahvuskaaslased.

  • 11.10. 1939- Tallinna saabuvad Punaarmee sõjalaevastiku väed.

  • 12.10. 1939- Kaarel Eenpalu valitsus lahkub ametist ja ametisse astub Jüri Uluotsa valitsus- viimane iseseisva Eesti Vabariigi valitsus enne okupatsiooni.

  • 18.10. 1939- Tallinnast lahkuvad esimesed baltisaksa ümberasujad- algab Umsiedlung.
    Punaarmee väed marsivad Eestisse sisse.
    Vaata lähemalt >>
  • Balti kett 20
    Kolme riigi vabadusepüüdlusi ühendav inimkett
    23. august 1989.


    Balti kett on ainulaadne rahumeelne meeleavaldus, mis toimus 23. augustil 1989. Rohkem kui miljon inimest seisid käsikäes üle 600-kilomeetrises inimketis, mis läbis kolme Balti riiki ning sümboliseeris Eesti, Läti ja Leedu püüdlusi vabadusele.

    Meeleavaldusega tähistati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu- Molotov-Ribbentropi pakti- ja selle salaprotokolli sõlmimise 50. aastapäeva. Leping ja selle salaprotokollid jagasid Ida-Euroopa mõjusfäärideks ning viisid Balti riikide okupeerimise ja annekteerimiseni. Mihhail Gorbatðovi algatatud reformide tõttu oli Nõukogude repressiivaparaat kiiresti oma mõjuvõimu kaotamas ning ideed rahvusliku suveräänsuse taastamisest muutusid üha elujõulisemaks.
    Nõukogude Liidu — Saksamaa lepingud ja salaprotokollid avalikustati 1988.a. 23. augustil, mil Vilniuses, Riias ja Tallinnas kogunesid tuhanded inimesed.
    1989.aasta kevadel toimunud NSV Liidu Rahvastesaadikute Kongressil nõudsid Balti riikide esindajad Nõukogude Liidu — Saksamaa lepingute ja salaprotokollide õiguspärasuse hindamist. Moodustati vastav uurimiskomisjon, kuid selle töö venis.
    Reformide kulg Nõukogude Liidus jättis vähe lootust liiduvabariikide iseseisvumispüüdlustele. Neist protsessidest lähtudes korraldasid Balti riikide rahvuslikud liikumised— Eestimaa Rahvarinne, Läti Rahvarinne ja Leedu Sajudis 23. augustil 1989 massimeeleavalduse.
    Balti kett oli imetlusväärne solidaarsuse ilming, mis äratas ülemaailmset tähelepanu. See erakordset sünergiat kandev inimkett koos laieneva rahvusvahelise toetusega ajaloofaktide avalikustamisele sundis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi 24. detsembril 1989 tunnistama Nõukogude Liidu—Saksamaa lepingud ja salaprotokollid õigustühiseks.
    Balti kett aitas tugevdada Eesti, Läti ja Leedu võimalusi rahvuslikuks enesemääramiseks ja ärgitas demokraatlikke liikumisi üle kogu Nõukogude Liidu.

    Balti keti mahukas dokumendipärand koosneb selle ajaloolise sündmusega seotud eripalgelistest dokumentidest.
    Eesti, Läti ja Leedu esitasid UNESCO Maailma mälu registrisse valiku kõige esinduslikumaid dokumente, mis on hoiul Eesti Rahvusarhiivis, Läti Rahvarinde muuseumis ja Leedu Rahvusarhiivis. See register koondab rahvusvahelise tähtsusega teavikuid maailma raamatukogudest ja arhiividest. Maailma mälu registrisse kandmine otsustatakse 2009.a. juulis.
    Kandetaotluse ettevalmistamine algas 2005.a.
    Eriline tänu kandetaotluse ettevalmistamsiel töö eest kuulub järgmistele inimestele (Eesti): Dr. Indrek Jürjo, Ivi Tomingas, Heiki Ahonen, Doris Kareva ja Margit Siim.

    UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon
    Lisainfot esitatud kandetaotluse kohta:
    www.balticway.net
    Vaata lähemalt >>
    President Lennart Meri-80
    Filmiarhiivi fuajees on avatud näitus, millega meenutame President Lennart Meri tema 80-dal sünniaastapäeval. Vaata lähemalt >>
    Andres Sööt - 75
    4. veebruaril 2009.a. täitub Paides sündinud Andres Söödil- Eesti filmirežissööril, enam kui seitsmekümne dokumentaalfilmi autoril 75. eluaasta.
    1963.a. lõpetas Sööt Üleliidulise Kinematograafiainstituudi operaatorina. Aastatel 1954-1957 töötas ta Tallinna Kinofilmistuudios operaatori assistendina, 1963-1972 “Tallinnfilmis”, 1972-1980 “Eesti Telefilmis” ja aastatel 1980-1984 taas “Tallinnfilmi” režissööri ja operaatorina.
    1993.a. rajas ta stuudio “Monofilm”, kuid on teinud edasist koostööd ka teiste filmistuudiotega.
    1999-2000.a. oli Andres Sööt Eesti Kinoliidu esimees.
    Tema filmograafiasse kuulub palju Eesti dokumentalistika olulisemaid töid. Tõsielufilmide kõrval on ta loonud ka palju ringvaateid
    2004. aastal pärjati Andres Sööt Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinnaga panuse eest Eesti dokumentalistika edendamisse.
    [Teksti koostamisel kasutatud Madli Zobeli bakalaureusetööd “Režissööride Rein Marani ja Andres Söödi ametilood” 2005]
    Vaata lähemalt >>
    90 aatat Eesti Vabadussõja algusest
    90 aastat tagasi, 28.novembril 1918 aastal algas Vabadussõda.
    Toome teieni väikese ülevaatliku näituse, mis keskendub neljale teemale, mis kindlustasid meile selle nii väärtusliku võidu.
    Eesti Vabadussõja ja selle eest oma elu ohverdanud inimeste tähtsust meie omariikluse rajamisel oli ja on raske üle hinnata. Võit, mis tõi meile vabaduse, ei tulnud aga lihtsalt…
    Nagu iga algus, ei olnud ka see kergete killast. Kuid nii välise abi kui sisemise jõu ja nõuga saime me sellega hakkama ja kindlustasime endale vabaduse ja riikliku iseseisvuse oma noorele vastsündinud Eesti Vabariigile.

    Esimesel viiel fotol näete kahte paljudest olulistest faktoritest, mis raske alguse natuke kergemaks tegid. Siin on kujutatud soomusronge ja Eesti mereväe esimesi lipulaevu.
    Soomusrongide isaks, nagu teda kutsuti, oli Johan Pitka, hilisem Eesti mereväe kontradmiral. Soomusrongid tagasid algusest peale sõjalise edu ja võib öelda, et need olid üheks põhjuseks, miks Vabadussõda Eestile võidukalt lõppes.
    Esimene sõjalaev, millel heisati Eesti lipp oli sakslastelt üle võetud suurtükilaev “Bobr”, mis pärast ümberehitamist nimetati “Lembituks”.
    Kui Tallinna saabus appi Inglise eskaader, langes nende kätte vangi kaks vene miiniristlejat, mis kingiti Eesti Vabariigile. Neile anti nimed- “Lennuk” ja “Vambola”.

    Järgmise viie foto ühisnimetajaks on välisabi, milleks oli Inglise laevastiku saabumine Tallinna ja Skandinaavia naaberriikide abi, mis on samuti oluliseks pandiks sõja võiduka lõpu juures. Eesti ei jäänud alanud sõjas üksi.
    Tänu inglastele oli Eestil merel täielik ülemvõim. Soomlastest ja taanlastest oli abi aga maal. Soomlastest vabatahtlike pataljon major Ekströmi juhtimisel sai nimeks Põhja Poegade rügement.

    Kolmadas viieses grupis on fotod sõjategevusest endast. Meie edu pandiks olid ka kodupataljonid- Kalevlaste Malev, Sakala ja Tartu partisanid ja suurtükipatarei.

    Viimasel kuuel fotol on kujutatud meeleolukaid hetki ja puhkust. Ka sõja ajal on oluline pidada paraade, sünnipäevi jt. tähtpäevi.
    Iga sõduri jaoks on aga väga tähtsad ja vajalikud vähesed puhkehetked, kas siis kaevikus suitsu tehes või magades, et meel kui vaim oleksid virged ja selged!

    Vaata lähemalt >>
    EFA.446 Oskar Viikholm
    Kollektsioon EFA.446 Oskar Viikholm sisaldab 4183 fotot aastatest 1939-1944. Oskar Viikholm (sünd.1903) tegutses aastatel 1930-1940 ajalehe "Päevaleht" lisa "Nädal Pildis" fotograafina. Aastal 1941 töötas ajakirjas "Pilt ja Sõna" ning 1942 ajalehe "Eesti Sõna" fotograafina. Üksikud tema fotod on ilmunud ka ajalehes "Rahava Hääl" (1940) ja ajakirjas "Eesti Pildileht" (1943-1944). Viikholm elas Kundas ja Tallinnas ning alates 1942 teenis Eesti Leegionis. Vaata lähemalt >>
    Unustamatuid eestlasi olümpiamängudel
    Meie väikse maa väike rahvas on läbi aegade olümpiamängudel esinenud äärmiselt väärikalt ja tihtipeale ka meeliülendavalt.
    Siin on väike ülevaade meie rahvuse esindajatest olümpiamängudel Eesti Vabariigi ja okupeeritud Eesti aegadel, mil kogu au läks küll NSV Liidule, kuid südameis oli võit meie.

    Eesti Vabariigi 1918-1940 aastatel olid edukaimateks eesti sportlasteks maadlejad.
    Kristjan Palusalu on ainus mees maailmas, kes on võitnud samadel olümpiamängudel nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluse.

    1980.aasta Moskva Olümpiamänge boikoteerisid NSV Liidu sissetungi pärast Afganistani paljud riigid, sealhulgas- USA, Hiina, Iisrael, Lääne-Saksamaa jpt.

    Teatavasti toimus 1980.aasta Moskva Olümpiamängude purjeregatt Tallinnas Pirital, mille tarbeks ehitatud hooned annavad meie linnapildile siiani aktsenti.
    Tallinna purjeregatt oli esimene kord, kui olümpiamänge korraldati okupeeritud riigis.

    1988.aasta Seouli olümpiavõitjate saabumine rahvuslikust liikumisest meelestatud Eestisse andis meie rahvale indu ja rõõmu aina juurde. Vennad Tõnisted, Erika Salumäe ja Tiit Sokk ei olnud vaid olümpiavõitjad, nad lisasid entusiasmi meie rahvuslikule iseteadvustamisele.

    Käimas on 2008.aasta Pekingi Olümpiamängud. Rahvusvaheline spordiüritus, mis on alati olnud ka omamoodi rahusümboliks toimub taas kord maal, kus inimõigusi ja väikerahvaid represseeritakse.
    Eesti Vabariik on esindatud seni suurima delegatsiooniga. Vaata lähemalt >>
    Universitas Tartuensis 375
    Eesti Kroon 15
    Fotonäitus kajastab 20.06.1992 toimunud rahareformining ning sellele eelnenut. Fotod Eesti Telegraafiagentuuri (ETA) kogust. Vaata lähemalt >>
    Elu enne rahareformi
    Väike meenutus rahareformi eelsest elust Eesti kaubanduses.
    Fotonäitus põhineb Eesti Telegraafiagentuuri ETA fotokogul. Vaata lähemalt >>
    Eesti Kultuurfilm-75
    110 aastat kino sünnist
    1895 aasta lõpul asutati Pariisis vendade Lumiere'ide poolt esimene kinoteater: Cinematographe-palee.
    Ei möödunud aastatki ja juba 1896.a. sügisel korraldati esimesed kinoseansid ka Eestimaal, Tallinna Börsihoones. Käesolev fotovalimik tutvustab kinosid Eestis läbi aegade. Vaata lähemalt >>
    Eesti Olümpiavõitjad läbi aegade
    Fotonäitus olümpiamängudel kuldmedalid võitnud Eesti sportlastest Vaata lähemalt >>
    Konstantin Päts 130
    23.02.2004 täitub Eesti riigimehe Konstantin Pätsi sünnist 130.aastat.
    Filmiarhiiv tähistab sündmust fotonäitustega, millised on välja pandud Tallinna Kinomajas ja Filmiarhiivi fuajees.
    Väike fotonäitus ka veebilehel. Vaata lähemalt >>
    Johan Laidoner 120
    12.02.2004 täitub 120 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist. Filmiarhiivi poolt teemakohane fotonäitus Vaata lähemalt >>
    Eesti Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Selts
    EFA 554 Eesti Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Selts

    4817 negatiivi ja positiivi aastaist 1863-1940.

    Kodu-uurimise Seltsi arhiivi andis 1998.a. üle Teaduste Akadeemia Keskarhiiv.
    Kodu-uurimise Selts (algselt kodu-uurimise toimkond Eesti Kirjanduse Seltsi juures) loodi 1914.a Tartus. Toimkond juhtis ja korraldas kodu-uurimist Eestis. Toimkond töötas käsikäes Tartu ülikooli geograafiakabineti kodu-uurimise osakonnaga. I maailmasõja keerises toimkonna tegevus soikus. Uuesti organiseeris toimkonna 1920.a Tartu ülikooli geograafiaprofessor Johannes Gabriel Granö.
    Toimkond hakkas välja andma Eesti maakondade maateaduslikke, majanduslikke ja ajaloolisi kirjeldusi koguteosena “Eesti”, mis ilmus maakondade kaupa köidetena. Esimene köide avaldati 1925.a ja käsitles Tartumaad. Kokku jõuti avaldada 8 köidet, lisaks Tartumaale veel Võrumaa, Valgamaa, Setumaa, Viljandimaa, Pärnumaa, Saaremaa ja Läänemaa. Fotosid jõuti koguda kõikide maakondade kohta, neid on kasutatud ka teistes väljaannetes, näiteks 1930ndatel aastatel ilmunud suure ja väikese Eesti Entsüklopeedia illustreerimiseks.
    1938.a allutati kodu-uurimise toimkond vastloodud Eesti Teaduste Akadeemiale ja hakkas kandma nime Kodu-uurimise Selts. 1940.a lõpetati seltsi tegevus nõukogude võimu poolt. Fotokogu anti üle Loodusuurijate Seltsile, mis allutati 1946.a vastloodud Eesti NSV Teaduste Akadeemiale. 1966.a andis Loodusuurijate Selts kogu üle Teaduste Akadeemia Keskarhiivile.
    Fotokogu sisaldab fotosid ehitistest nagu linnused, mõisade hooned, kirikud, koolimajad, vallamajad, taluhooned, kauplused, üldvaateid, fotosid looduslikest objektidest, pinnavormidest, taimedest, etnograafilisi fotosid, fotosid inimestest nende tööde ja tegemiste juures.
    Esimese valikuna pakume suviseid vaateid Eestimaa erinevatest paikadest. Vaata lähemalt >>
    Johannes Pääsuke ja Eesti film-90
    Liikuvad pildid alustasid oma võidukäiku 1895 a. Pariisist. Tallinnas näidati kino juba järgmisel aastal ja esimest eestimaist filmijäädvustust võis näha Tartus 1912 a. Seega on eesti film jõudnud auväärse 90 verstapostini. Eesti filmiloo rajajaks oli toredalt tähendusliku nimega Johannes Pääsuke (1892-1918), kes oli ka esimese eesti mängufilmi “Karujaht Pärnumaal” (1914) autoriks ja esimese eesti filmistuudio “Estonia-Film Tartus” rajajaks. Õnneks ei seisne tema tähtsus vaid esimeseks olemises, vaid tema tehnilises meisterlikkuses ja hetke ning inimeste tabamise oskuses. Tuletan meelde, et pilti tehti tollal kohmaka staatilise foto(filmi)aparaadiga. Vaatamata oma lühikesele elule jõudis J.Pääsuke palju ja paralleelselt filmitegemisega oli J.Pääsuke tunnustatud fotograaf, kes Eesti Rahva Muuseumi tellimusel pildistas ja filmis Eesti eri paigus. Rohkelt materjali on säilinud retkelt Põhja-Eestisse ja saartele 1913a. ning Tartu linnast ja selle ümbrusest 1914 a. Nimetatud aastal valmis “Retk läbi Setumaa”, mida võib nii kompositsiooni, tüpaazide ja etnograafilise ainese jäädvustamise seisukohalt pidada oluliseks edasiminekuks, rääkimata sellest, missugust suurepärast visuaalset infot pakub see film tänapäeval.
    “Karujaht Pärnumaal” oli allegooriline ja irooniline piltjutustus Pärnu linnapea ja ajakirjanik Karu vahelisest konfliktist.
    J.Pääsukesest ja eesti filmi ajaloost võib põhjalikumalt lugeda Veste Paasi raamatust “Olnud ajad “ Tln.1980. Samast raamatust on pärit järgnev katkend kirjast (1915), mille ta kirjutas lootusega sõjaväes edasi fotograafiaga tegelda ja milles J.Pääsuke andis ülevaate oma senisest tööst
    :”Töötan päevapildi ametis 8 aastat ja olen iseäranis väljaspidiste ülesvõtete pääle hästi vilunud.Viimastel aastatel olen Eesti Rahva Museumile tuhandete viisi etnografilisi ülesvõtteid reisidel teinud.
    Kino korrespondendina töötasin Pathe, Gaumont ja Éclair journalidele.”.
    Siinjuures on ehk kohane märkida, et J.Pääsukese fotode originaalid asuvad Eesti Rahva Muuseumis. Filmiarhiivis on vähestest fotodest vaid koopiad, kuid filmidest on tallel “Vaateid Võrumaalt”, ”Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust”, ”Suur lumetuisk Baltimaal”, ”Tartu linn ja ümbrus”, ”Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50.aasta juubelipidustused”, “Retk läbi Setumaa”, “Karujaht Pärnumaal”.
    Vaata lähemalt >>
    Eesti suurkujud 20 saj. algupoolelt
    Filmiarhiivi rikkalik fotokogu võimaldab eksponeerida fotosid erinevatel teemadel. Kodulehekülje esimese näituse kokkupanekul sai meeles peetud üht Filmiarhiivi põhilist funktsiooni – koguda, säilitada ja taas kasutusele tuua fotosid kui ajalugu kajastavaid dokumente. Näituse tinglik alapealkiri võiks olla “Eesti suurkujud 20 saj. algupoolelt”, kuid loomulikult pole valik kaugeltki ammendav ja seda pole ka taotletud. Ühelt poolt püüdsime leida selliseid fotosid, mis pole väga tuntud ja teisalt, kui mõni foto jällegi väga tuttav on, siis saate teada, kus seda fotot säilitatakse. Vaata lähemalt >>

    [Tagasi]

        Eesti Filmiarhiiv     Aadress: Ristiku 84, Tallinn 10318   tel 693 8613    faks 693 8611 UURIMISSAAL AVATUD E-R 09:00-16:00   E-post filmiarhiiv@ra.ee
    www by c m a Turundusnõukoda